Vastutusest ja austusest
Mäletate väljendit: laps räägib siis kui kana pissib? See on ääretult sügavasisuline väljend. Lapsel ei ole lihtsalt midagi tarka täiskasvanute jutu vahele öelda. Teiseks õpetab selline suhtumine koguma energiat, et oleks endast, kui tuleb aeg, midagi väärtuslikku ära anda. Kolmandaks paneb see mõtlema, tekitades harjumuse ennekõike mõelda ning siis öelda. Neljandaks harjub inimene usaldama autoriteete: arst teab paremini kuidas inimest ravida, õpetaja teab õpilasest antud aine kohta tunduvalt rohkem, vanemad tunnevad elu paremini ning teavad kus peaks olema ettevaatlik. Lõpuks õpetab selline suhtumine ootama, ootama oma aega.
Kui rääkida austusest ning vastutusest oleks eelkõige tarvis peatuda hierarhiamõistel ning vaadelda hierarhiaseadust. Hierarhiast on kõige lihtsam ettekujutust saada ehitusfirma (miks just ehitusfirma, sest universum on üles ehitatud arenemisele, loomisele, uue ehitamisele) struktuuri näite varal.
Suures ehitusfirmas ei ole firmaomanik üksinda võimeline isegi natukene aega inimväärselt elama. Tal on tarvis mustatöölisi kes lammutustööd, kraavikaevamistööd ja muud sellist teeksid. Meistrid ja brigadiirid vastutavad, et töölised oma töö kvaliteeselt teeksid. Edasi tulevad töödejuhataja, projektijuht, direktor ja lõpuks omanik.
Kogu see majapidamine on üles ehitatud hierarhiliselt, mis näeb välja kui mitmekorruseline hoone. Alumisel korrusel elavad töölised. Edasi tulevad töödejuhataja, meister ning brigadiir. Järgmine korrus on arhitekti ja direktori käsutuses ning kõige tipus elab omanik.
Alumised on sunnitud materjaalses mõttes vähemaga läbi ajama kui ülemised. Nende korterid on väikesed kuna alumine korrus peab ära mahutama mitusada inimest, samal ajal kui omanik elab perega oma korrusel uhkes üksinduses. Samas on aga ka vastutusekoorem mida korrus kõrgemal, seda suurem. Kusjuures omanik vastutab iga töötaja – nii kõige alama kui ka direktori ja projektijuhi eest.
Iga lüli selles hierarhias teab oma kohta, teab oma raame – nii-öelda oma maksimumi ning minimumi. Ta teab kui vähe ta tööd teha võib ning kui palju varastada,või kui kaugele oma nina toppida, võib. Varem olid need piirid vastava ühiskonnakihtide esindajatele emapiimaga sisse söödetud. Kogu ühiskonnas teati väga hästi hierarhiaseadust. Teati seda, et mida rohkem vabadust=võimu (mis hoopiski ei ole sünonüümid), seda rohkem vastutust.
Abitööline, kes kaevab kraavi ei vastuta praktiliselt millegi eest. Kui ta teeb tööd halvasti antakse talle hundipass ja leitakse teine kes selle töö ära teeks.
Töödejuhataja vastutus on juba suurem. Kui see kraav on kaevatud valesse kohta ning tal on valed mõõdud on nende vigade likvideerimine tunduvalt kulukam. Vastutasuks töödejuhataja füüsilist tööd ei tee, (kui mitte arvestada, et ta vahel on sunnitud mõnele purjus töölisele vastu kaela andma), ja ka tema palk on proportsionaalselt suurem kui töölistel.
Kui suur vastutus on aga omanikul. Temast sõltub see, et kõik tema alluvad saavad tööd teha ning tema vigade tõttu võivad kõik need inimesed end ühel päeval tänavalt, töötute rivist, leida. Loomulikult on praktiliselt välistatud, et omanik teeks füüsilist tööd, kui ta just ise väga ei taha, samuti on tema sissetulek võrreldamatult suurem tööliste omast.
See, hierarhiline tööjaotus on väga sarnane sellele kuidas töötavad inimese erinevad energiakeskused (paljud nimetavad neid túakrateks).
Esimesed kolm keskust: esimene keskus, asukohaga 5-10 cm väljaspool keha jalge vahel, teine keskus, asukohaga suguelundites, ning kolmas keskus, mis asub naba piirkonnas, opereerivad maaenergiatega mis kannavad endas väga vajalikku, võimast kuid küllalt madala kvaliteediga informatsiooni. Enamasti on see informatsioon seotud inimese instinktide ning emotsionaal-instinktiivse osaga.
Neljas keskus – südamekeskus, ning viies keskus, asukohaga kõri piirkonnas, on seotud juba hoopis kõrgemakvaliteediliste energiatega mis mõjutavad inimese nii-öelda hingelist ning hingelis-emotsionaalset osa.
Kuues ja seitsmes keskus opereerivad kõrgekvaliteedilise kosmilise peenenergiaga. Nende asukohtki vihjab sellele. Kuues keskus laubal, kohal kus loetakse asuvat kolmas silm ning seitsmes jällegi väljaspool keha, enamasti 5-50 cm pealae kohal.
Informatsiooni, mida kasutavad 6, 7 keskus suudavad täielikult vastu ja ka omaks võtta vaid vähesed inimesed. Energia, millega opereerivad kuues ning seitsmes keskus, mõjutab mentaali ning inimese hingelis-vaimset osa.
Inimene, tänu oma energeetilisele struktuurile, on võimeline vastu võtma vaid teatud koguses ja teatud kvaliteediga energiat. Praegu on kogu maailm meie ümber suunanud oma jõud sellele, et inimeste vastuvõtu kogus oleks võimalikult väike ning kvaliteet madal. Mida rohkem aga puhast peenenergiat inimene vastu võtab, seda paremini hakkab ta tajuma energiavahetuse kosmilisi seaduseid ning seoses sellega tuleb teadmine, et vabaduse suurenedes kasvab ekvivalentselt ka vastutusekoorem.
Vaatame korraks ka töö omadusi energeetilisest vaatepunktist. Mida tuimem füüsiline töö, seda vähem on temas loomingut. Looming tähendab aga seda, et inimene võtab selles protsessis mingi osa eest vastutuse enda peale, mõtleb selle protsessi läbi ning otsustab kuidas ühte või teist asja teha. Mida rohkem inimene oma töödesse ja tegemistesse loomingut paneb, mida rohkem ta vastutust enda peale võtab, seda rohkem hakkab ta saama puhast, kõrgekvaliteedilise informatsiooniga energiat. Samas, mida tihemini inimene vastutusest kõrvale hiilib ning seda kellegi teise kaela veeretada üritab, seda madalamakvaliteedilise energiaga hakkab tema organism opereerima, toimub taandareng ning lõpuks ta “sureb” kui Inimene. Sellisel juhul ei ole ta enam võimeline loominguks ka kõige igapäevasemates asjades.
Tuleme nüüd tagasi oma firmasse ja fantaseerime natuke.
Kui ühel päeval toimub revolutsioon ning teatatakse, et firmas hakkab toimima demokraatja ja iga tööline saab üheks nädalaks või päevaks või kuuks peadirektoriks. Mis hakkab toimuma siis?
Kasvab määratult nende inimeste vabadus, kuid vastutust nende tegude eest ju ei nõuta, ning ega vahet pole kas nõutakse või ei. Inimene tänu oma energeetilisele struktuurile ei ole selleks lihtsalt võimeline. Mustatööline ei ole võimeline mõistlikult juhatama suurehitust ja tähtajaks seda lõpule viima, nii et materjalist ei tuleks puudu ja et seda ka üle ei jääks ning, et ehitusel keegi surma ei saaks ja, et eelarvest kinni peetakse, jne, jne. Tal puuduvad selleks elementaarsed oskused, teadmised ja kogemused ehk teiste sõnadega energia.
Tuletame meelde kuidas elati vanasti eesti peredes. Vanemad, põhiliselt ema, kasvatas ainult esimest paari last. Nooremaid lapsi kasvatasid vanemad lapsed. Sedasi toimis kosmiline evolutsiooniseadus: igalühel peab olema õpetaja ning õpilane, niimoodi säilib energia olles pidevas vahetuses. Väike inimene saab suuremalt puhast energiat teadmiste, oskuste, kindlustunde näol ning annab läbitöötatud, transformeeritud ning enda loovusega küllastunud energia edasi teisele kes selle omakorda läbi töötab ning edasi annab.
Pika laua taga sõid nii pereerahvas kui ka palgatöölised. Laua otsas - aukohal istus peremees, laua kaugemas otsas seisid lapsed. Kui vanemad inimesed rääkisid olid lapsed vait ja kuulasid, teiste sõnadega akumuleerisid energiat. Mäletate väljendit: laps räägib siis kui kana pissib? See on ääretult sügavasisuline väljend. Lapsel ei ole lihtsalt midagi tarka täiskasvanute jutu vahele öelda. Teiseks õpetab selline suhtumine koguma energiat, et oleks endast, kui tuleb aeg, midagi väärtuslikku ära anda. Kolmandaks paneb see mõtlema, tekitades harjumuse ennekõike mõelda ning siis öelda. Neljandaks harjub inimene usaldama autoriteete: arst teab paremini kuidas inimest ravida, õpetaja teab õpilasest antud aine kohta tunduvalt rohkem, vanemad tunnevad elu paremini ning teavad kus peaks olema ettevaatlik. Lõpuks õpetab selline suhtumine ootama, ootama oma aega.
Mis toimub aga praegu meie kohutavalt demokraatlikus ning humaanses ühiskonnas? Kes istub meil praegu laua otsas aukohal?
Laps!
Kas vanemad annavad talle loovat energiat kindlustunde ja õpetuse näol jagades talle oma kogemust?
Ei!
Nad vahivad talle suhu ning täidavad kiiresti iga väiksema kui nõudmise, sest nii on mugav. Arutavad lapsega asju mida arutada ei tohiks ja näitavad üles kindlameelsust ning otsustavad ainuisikuliselt siis kui just oleks tarvis ka lapse arvamust küsida.
Lõhutud on hierarhiaseadused, tänu millele inimesed ei usu enam kedagi ega midagi. Puuduvad autoriteedid. Kõik on pandud kahtluse alla. Koolilapsed on tuhat korda “targemad” kui õpetajad. Patsiendid “teavad paremini” kuidas on vaja neid ravida. Ja loomulikult “teab” iga viimane kui mustatööline ning pensionär peaministrist ning valitsuseliikmetest paremini kuidas tuleb riiki juhtida.
Ühiskond, omakorda, kultiveerib sellist olukorda kuidas saab. Apteeker ja medõde, pannes kahtluse alla arsti prohvessionaalsuse ning mõistuse üldse, seletavad klientidele ning patsientidele, et ravida tuleb hoopis teiste rohtude ning meetoditega. Õpetajad arutavad koolides õpilastega kui küündimatud on nende kolleegid. Iga uus valitsus mustab eelmist kuidas jaksab ning muudab juurelt eelmise koosseisu vastuvõetud seaduseid nimetades neid lollideks.
Ühiskonnas mõeldakse vaid inimese vabaduse peale, mõtlemata sellele, et energeetikaseaduste järgi vabaduse kasvades kasvab ka vastutus. Vastasel juhul ei toimu loomingulist arengut vaid tekib üleüldine anarhia. Inimene otsib igast uuendsusest vaid seda kuidas rohkem saada ja seejuures vähem anda. Tegelikult üritatakse üldse mitte midagi anda, ainult saada, saada, saada. Totaalselt lõhutakse sedasi looduse tasakaalu ning rikutakse kõige tähtsamat energiaseadust: Energia säilitamise seadust.
Loomulikult on inimene sellisel juhul täielikus segaduses ning loomulikult puuduvad autoriteedid. Järelikult pole inimesel enam õpetajat ja tal ei ole enam kellele toetuda. Tal ei ole seda kes vähendaks tema vastutusekoormat. Kuna inimene võtab omaks need energeetikaseadused millised on ühiskonnas, tehes seda jäljendamise printsiibil, püüab ta omakorda vabaneda vastutusest. Ta ei usalda eelkõige iseennast ning loomulikult ei usalda ta sellisel juhul ka teisi. Ta käitub oma lastega, alluvatega, kellega iganes täpselt samuti, kui käituti temaga ning need protsessid ühiskonnas aina süvenevad. Laps tunneb end kaitsetult, sest vanemad ei võta enda kanda seda vastutusekoormat mida nad peaksid oma lapse eest kandma. Seepärast kaob usaldus ning austus oma vanemate vastu. Puudub energiavahetus lapse ning vanemate vahel ja toimub üksteise imemine. Kui laps ei austa oma vanemaid ei oska ta ka teisi täiskasvanud inimesi austada.
Aina rohkem kaob meie suhetest loominguline energiavahetus ja aina rohkem süveneb võtmise ning vastutuse puudumise printsiip. Eesti Vaimse Poliitikale pühendatud foorumil ütles meie Õiguskantsler Allar Jõks, et riigikogulased vastasid tema mure peale seaduste üheselt arusaamise võimatuse kohta sõnadega: aga loomulikult, neist peabki mitmeti aru saama. Vastutusest kõrvalehiilimine on järelikult meie riigiisade arvates täiesti loomulik protsess ja kes seda ei tee on lihtsalt ... lihtsameelne.
Samas ei taheta teadvustada seda, et kosmilised energiaseadused ei ole inimese poolt kehtestatud. Need seadused eksisteerivad meie soovist hoolimata ning ütlevad, et iga asja eest on tarvis maksta, eriti ebaõigelt kulutatud ja tuuldevisatud energia eest. Maksta tuleb aga mitte nende lepalehtedega milles arveldame me oma igapäevaelus vaid reaalse energiaga ja kuidas see maksmine just välja näeb on saladus.
Vale on alustada igal aastal uut elu kuid sooviks siiski, et selles aastavahetuse käras ja müras jääks natukenegi aega pöörata pilk enda sisse, teha mingit sorti vahekokkuvõte, vaadata kes on teie õpilane ning õpetaja, kui tasakaalus on teil vastutuse ja vabaduse, austuse ning usaldamatuse suhted. Kui teil need suhted on tasakaalust väljas oleks vast küll viimane aeg hakata tegelema nende tasakaalustamisega, sest kunagi võib viis minutit puudu jääda.
- Kommenteerimiseks logi sisse või registreeru