Üleminek
... “Ei,” katkestas teda parun. “Ma tahan lihtsalt tuua näite, millest te peaksite hästi aru saama. Kujutage ette tuulutamata tuba, kuhu on kogunenud suur hulk rahvast. Ja kõik nad istuvad erinevatel koledatel taburettidel, logisevatel toolidel, mingitel kompsudel ja üldse kes kus. Mõned käbedamad üritavad istuda korraga kahel toolil, või hõivata kellegi teise kohta. Selline on maailm, kus te elate. Ja samas on kõigil neil inimestel olemas troon – hiigelsuur, särav! Troon, mis kõrgub selle maailma, ja ka kõigi teiste maailmade, kohal. Tõeliselt kuninglik troon ja see kes sellele istub on kõikvõimas. Mis aga kõige tähtsam, see troon kuulub igale inimesele täiesti seaduslikult. Pääseda sellele troonile on aga peaaegu võimatu, sest see seisab kohas mida ei ole. Saate aru? See asub eikuskil... Nüüd mõtelge vaat millele. Siin on mõlemad teie kinnisseisundid, nii Túapajeviga, kui ka ilma temata, ühevõrra illusoorsed. Et sattuda eikuhugi ja tõusta sellele igavese vabaduse ning õnne troonile oleks vaja vaid likvideerida see ainus ruum mis veel järele jääb, ehk siis see kus te näete mind ja ennast. Seda, muide, püüavadki teha minu hoolealused. Kuid väljavaateid selleks on neil vähe ja mõne aja pärast tuleb neil uuesti läbi teha järjekordne olemise igav ring. Niisiis, miks te ei võiks sattuda “eikuhugi” oma elu ajal? Vannun teile, et see on kõige parem mis on võimalik elus teha. Mulle tundub, et teile meeldivad metafoorid. Niisiis, see on sama, mis ennast vaimuhaiglast välja kirjutada.”...
V.Pelevin, “Túapajev ja Pustota”.
Me oleme Absoluudiga kokku leppinud, et osaleme evolutsioonilises Eksperimendis ja Maa on andnud oma nõusoleku, et ta on selle eksperimendi tandriks. See tuulutamata tuba ja need koledad taburetid ning toolid on tolle Eksperimendi dekoratsioonideks. Me kõik oleme ühe suure protsessi osad, me kõik oleme osalised grandioosses müsteeriumis ja me kõik oleme andnud nõusoleku selleks osatäitmiseks – lihtsalt me oleme selle unustanud.
Eksperiment seisneb selles, et elusolendid saaksid end tasakaalustada ja tänu sellele oma arengus suure hüppe teha, teostada Ülemineku. Selleks tasakaalustamiseks on loodud vastavad tingimused.
Esiteks duaalsus ja emotsionaalne struktuur.
Pimedus ja valgus, positiiv ja negatiiv, hea ja halb. Duaalsus on see programm, mis loob meie maailmavaate ja samas võimaldab enseuurimise. Füüsiline kest on aga see substants läbi mille see eneseuurimine võimalikuks saab ja seda eelkõige tänu emotsioonidele.
Miks me solvume? Miks tegeleme ülemäärase enesekriitikaga? Miks me ennast haletseme? Miks kadetseme ja miks vihkame?
Jah, miks me seda teeme? Seepärast, et meile on sisestatud “hirmuimplantant”!
Mida siis teha? Kas on võimalik sellest implantandist vabaneda! Vastus tollele küsimusele on – ei, kuid meil on võimalik selle mõju kontrollida!
Aga võtame järjekorras.
“Hirmuimplantant” on see mis hoiab meid meie praegusel sagedusel ja ei lase toimuda Üleminekul, ei lase meil tasakaalu saavutada.
See on pendeldamine kahe äärmuse – positiivi ja negatiivi vahel.
Meie liigume mööda imekitsast, laudadest kokkuklopsitud purret, mis asub mädasoo kohal. Tehes paar sammu kukume paremale; ajame end püsti, ronime uuesti tollele purdele ja mõne sammu pärast kukume vasakule. Jääb üle vaid loota, et me ei kuku laukasse, kust väljaronimiseks ei jätku meil enam jõudu. Purdel püsimise teeb eriti raskeks aga must side silmil. Tänu sellele sidemele ei näe me teed.
Ühel päeval küsib mõistus: “Miks ei seo me seda sidet lahti?”
Emotsioon aga vastab: “Me kardame!”
Mõistus: “Aga siis me ju näeks kuhu astuda. Suudaks ennetada kukkumist ja ei peaks kartma laukas uppumist!”
Emotsioon: “Sa ei tea kui kohutav on see vaatepilt, mida me siis näeme! Lõputu väli täis pulbitsevaid laukaid ja vaid see kitsas sillake. Ee-ei, parem juba liikuda pimesi ning loota, et veel üks samm saab tehtud. Ja pealegi on hirm-hea tunne kui jälle kord vedas ja jalg tunneb kindlat pinda – adrenaliinist oled kuulnud?!”
Mõistus: “Ma olen lugenud, kuulnud raadiost ja näinud televiisorist, et siiski on võimalik sidemeta elada, et...”, plärts... lirts... lärts... “Oh, kurat! Võib-olla on tõesti parem mitte näha... ja üldse ma ju kuskilt lugesin või kuulsin raadiost või nägin teleksat...”
Säärane on meie elu kahe emotsionaalse pooluse, plussi ja miinuse, vahel. Ja loomulikult on mõlemad poolused vajalikud. Me otsime Kõiksusest kogemusi ja igaleühele meist on tarvis erisuguseid kogemusi. Kellele on tarvis meeldivaid ehk positiivseid kogemusi, aga kellele ebameeldivaid – negatiivseid.
Kuidas on võimalik täiel määral hinnata positiivi kui puudub negatiivi kogemus? Täiesti võimatu! Me võime ju mõistusega aru saada, et hea on elada kui on rahu – sõjas inimesed kannatavad ning isegi hukuvad. Kuid me ei hakka mitte kunagi tõeliselt rahu hindama, kui me ei ole oma sõõrmetes tundnud sõja lõhna. Et kasvõi mingil määral nende kogemuste puudumist kompenseerida mängivad pea kõikide maade lapsed, eriti poisid, aga ka tüdrukud, sõjamänge. Tänane infoühiskond võimaldab seda teha toast väljumata, tuleb lihtsalt arvuti taga istuda. Virtuaaltehnologia areng muudab kõik aga nii reaalseks, kui vähegi saab.
Emotsionaalse energia loomine on üks meie peamisi ülesandeid. Emotsionaalne energia saab aga oma Väe siis kui puutuvad kokku pluss ja miinus.
Meie emotsionaalne struktuur on tohutu loomisvõimega. Loomulikult kasutab duaalsust ja meie võimet emotsionaalset energiat luua küllalt palju meid ümbritsevaid eluvorme. Kasutavad nad seda siis kas toiduks või kütuseks või mõlemaks korraga või hoopis selleks, et areneda. Igatahes on neil soov, kuid puudub selle energi loomiseks füüsiline võimalus.
Nende õnnetute suurim soov on hoidnud maailma sellisena, nagu me teda tunneme. Lühidalt, meid kasutatakse ära. See miks seda sündida lastakse on seotud teise peamise kosmilise seadusega, mis Maal valitseb. Nimelt Tahtevabaduse seadusega, aga sellest natukene hiljem.
Et see, plussi ja miinuse vastuolu, meie juures pidevalt valitseks on meisse sisestatud “hirmuimplantant” ehk programm ja see töötab vägagi efektiivselt.
Üks näide: inimene näiteks joob. Ta kannatab sealjuures pidevate süümepiinade käes a`la: ma ei tohiks juua, see pole üldse õige. Ta mõistab, et joob vabanemaks hirmust tuleviku ees. Mida ta siis kardab, on tal ju kõik mis vaja – kodu, töö, perekond? Ta kardab, et võib-olla ta ei saa oma tööga hakkama. Ei noh praegu ta veel saab, kuigi see on tänu napsutamisele aina raskem. Ta kardab, et kui kaob töö ei suuda ta enam peret toita ja tänu sellele hirmule viib aina rohkem raha baaridesse. Ta kardab, et tema joomise ja pideva rahapuuduse pärast jätab naine ta maha ning sellest hirmust tingitult ei tule öösseti koju. Ühe sõnaga: miks sa jood – sest mul on mure. Aga mis mure sul on – see, et ma joon.
Nii töötab “hirmuimplantant”. Selele allutatud inimene viib ise oma suhted täieliku absurdini ja kui see oleks seotud vaid tolle õnnetu napsitajaga. Ka teda ümbritsevad inimesed satuvad oma “implantantide” mõju alla. Naine kardab lahutada, sest ei tea kuidas üksinda hakama saab, lapsed kardavad samuti oma hirmusid ja niimoodi langevad need inimesed aina sügavamalt disbalansseeritud seisundisse.
Aga kui tegu on suure riigi juhiga langeb tasakaalust välja terve riiklik struktuur ning “hirmuimplantantide” mõju all vastu võetud otsused paistavad silma oma paranoidaalsusega. Samas mida sügavamale absurdi olukord langeb, seda lähemal on ka lahendus. Duaalsus toimib vibunöörina. Mida rohkem seda pingule tõmmata, seda kaugemale lendab nool.
Siinkohal peab märkima, et duaalsus eksisteerib vaid meie kolmemõõtmelisel sagedusel, see tähendsab, et vaid meie räägime omavahel mõistetes: sina käitusid äärmiselt halvasti, tema aga tegi väga hästi. Väga suur hulk meid ümbritsevaid eluvorme lihtsalt ei mõista seda interpreteeringut, kuna neil puudub duaalne emotsionaalne struktuur. Nende jaoks ei eksisteeri nii-öelda “halba” käitumist, kuna kõik nende teod on suunatud arengule. Me liigume KÕIK Valgusesse, nagu ööliblikad, ja vaid inimene, kängitsetud kolmemõõtmelisse materjaalsesse struktuuri ja varustatud hirmu (eelkõige surmahirmu) implantandiga, ei mõista seda.
Teiseks tingimuseks on tahtevabadus. Maa on selles mõttes unikaalne koht, et mitte keegi, ei mingi kosmiline komitee ega teab kui kõrgelt arenenud olend või teadvus ei saa siin mitte kellelgi mitte midagi keelata ja mitte kedagi mitte millegiks sundida. Selles ongi antud Eksperimendi mõte. Kõikeloov Energia või Looja või Jumal, (kuidas iganes nimetada seda, mille mõistmiseks meil puuduvad siin, kolmemõõtmelises vormis, interpretatsionisüsteemid, kuid mille osad meie kõik sellest hoolimata oleme), uurib ennast just selliste meetodite abil. Kõikeloov Energia ei ole mingi tasakaalustamata, madalastraalne olend, et iseenda loodud Seaduseid eirata. Mitte üks elav teadvus või süsteem, ei võta tolle, Kõikeloova ja Ennastuuriva Energia nimel sõna ja veelvähem ei võta nad ette Seaduseid muuta, kuna iga Kosmilise Seaduse muutmine toob kaasa Kõiksuse disbalansseerimise. See on aga piltlikult võttes sama, kui reisi ajal võtab suure lennuki kapten, kellel on mitusada inimest pardal, püstoli ja hakkab igavusest auke seintesse kõmmutama.
Miks oleme aga just meie siin?
Me pole loomulikult mingid katsejänesed, kes on metsas kinni püütud ja vägisi operatsioonilauale asetatud. Me kõik anname selleks oma nõusoleku – vabatahtlikult! Ja seda seepärast, et, nagu juba öeldud, on kõik Kõiksusesse kuuluv sellesama ennasttunnetava Teadvuse osad ja too teadvus liigub Valgusesse – teiste sõnadega Algusesse ehk Koju. Läbi evolutsiooniliste Eksperimentide on võimalik teha Suuri Üleminekuid ehk Hüppeid. On võimalik, piltlikult öeldes, võtta mitu astet korraga.
Miks seda teha, kuhu meil kiiret?
Eks ikka selleks, et saavutada Tasakaal ja seda nii kiiresti kui võimalik. Ennast Tasakaalustada on aga võimalik siis kui sa omad selleks vastavaid atribuute ehk füüsilist keha. Vaid siin, meie praeguses füüsilises vormis, saame me end “Vaimuhaiglast välja kirjutada”, nagu soovitas parun Ungern teha Pjotor Pustatal Viktor Pelevini romaanis “Túapajev ja Pustota”.
Universum on iseseisev mõistusega organism nagu ka Päikesesüsteem, Maakera, inimkond tervikuna. Iga üksik inimindiviid on nende organismide vähendatud mudel. Kõik peavad oma organismis tasakaalu säilitama, vastasel juhul nad haigestuvad ja surevad.
Meie organismis on olemas algkujul kõik viirused ja bakterid, nii kasulikud kui ka, meie arvamuse järgi, kahjulikud. Kui neid on parajal arvul ja organism on psühho-füüsiliselt tasakaalus me nende olemasolu ei märka – seedimine toimib korrapäraselt, meid ei vaeva täid ega soolenugilised. Kui meie organismi tasakaal aga kaob aktiviseeruvad viirused, söödikud või parasiidid ja mitte mingi karantiin meid haigestumisest ei päästa. Sellisel juhul on tarvis midagi ette võtta. Kasu on ravist siis kui me peale füüsilise tagajärje likvideerimise tegeleme ka tasakaalu kaotamise põhjusega ehk oma suhtumise ning maailmavaate analüüsiga. Sellisel juhul oleme me tasakaalus – terved ja õnnelikud ning lõppkokuvõttes saame hakkama ka nende õppetundidega milleks me siia kolmemõõtmelisse materjaalsesse maailma saabusime. Toimub transformatsioon ehk üleminek järgmisele astmele ning sellele tasandile meil rohkem enam asja pole, teiste sõnadega muutub inimene, liikudes mööda evolutsioonilist eneseuurimise teed, osade haiguste ja hädade suhtes immuunseks.
Viirused ja bakterid on samuti mõistuslikud eluvormid kes inimeses väljendudes täidavad OMA evolutsioonilist ülesannet (ja aitavad MEIL täita MEIE evolutsioonilist ülesannet). Koos inimesega on ka nemad sunnitud arenema ja transformeeruma, vastasel juhul heidetakse nad ühel päeval kõrvale kui antud bioloogilisele süsteemile mittevajalik ballast.
Maakera ootab ees transformatsioon, tema ülesanne sellisena nagu ta on olnud miljoneid aastaid saab läbi. Koos sellega saab läbi ka eksperimendi – inimene, üks osa.
Saabumas on hiigelsuur Kõrgsageduslaine. Tema tulek on juba aastatuhandeid teada, praegu aga juba füüsiliselt tunda. Protsessid kiirenevad. Aeg hakkab otsa saama. Ei möödu enam päevagi ilma, et maailma eri paiku ei laastaks orkaanid, üleujutused, vulkaanipursked, maavärinad (isegi meil Baltikumis). Looduskatastroofid löövad kõige kõvemini loomulikult rahamaailma, eriti kindlustusfirmade, pihta. Kui kindlustusfirmad ei ole enam võimelised kahjusid korvama panevad nad asjad kokku ja lähevad pankrotti. Sellisel juhul on valitsused sunnitud midagi ette võtma, ja loomulikult tekib küsimus: aga kus raha on?...
Tänu Eesti sellesuvistele kartulisaakidele on suur osa inimesi korvamatut kahju kannatanud. Või äkki tuletada meelde toda legendaarset ühepäevast paduvihma? Veel natukene ja meie uhke pealinnaga oleks juhtunud just see millest räägib Ülemiste vanakese legend ja sellest hoolimata, et maju ikka aina juurde ehitatakse.
Ka inimestega toimuvad kiirendusprotsessid. On võimalik kiirendatud korras tasakaalustuda, samas aktiviseerub ka disbalansseerumine. Kõrgsageduslaine on teiste sõnadega võimas energiavool. Maa energiasagedus muutub. See on uus energia ning inimesi kes ei suuda oma energeetilist struktuuri Maaga sünkroonis uuele lainele häälestada ootavad ees hirmsad katsumused.
Eelkõige väljendub see “hirmuimplantantide” tohutus aktiivsuses. Sellest ka aina suurenev steress ning haigused, kuna hirm sunnib meid nende enrgiate vastu võitlema. Juhtusin mõni nädal tagasi kuulma uudist, kus Eesti tähtsaim virusoloog ütles otse ja ausalt, et meditsiiniteadus pole veel kursis millised kuramuse viirused meid pommitavad ja kuidas neid ravida. Soovitati lihtsalt mett ja vitamiine süüa, ning püüda mitte haigeks jääda.
Juba eelmise sajandi algul pani Jelena Rerich kirja chennelingiga saadud informatsiooni. (Ta nimetas need tekstid “Agni Jogaks”.) Seal räägitakse “tulehaigustest”, mis peavad inimesed transmuteerima ja sellega nad Üleminekuks
ette valmistama. Transmutatsiooniprotsess on valulik ja see toimib nii füüsilisel kui ka psühhilisel tasandil.
Maailma eri paigus tekivad eri aastaaegadel prognoositavad hiidlained. Surffarid ootavad seda lainet terve aasta ja sõidavad siis igast maailma otsast kohale, et sellel ratsutada. Ainult üks sõit, sest laine tuleb vaid korra. Tulemuseks võib olla tõsine vigastus, isegi surm, või siis saab ta hakkama.
Miks nad seda teevad, võiks küsida? Ei oota neid ju kaldal rahamäed, ei pikaajalised lepingud Hollywoodis. Pärast sõitu lähevad nad laiali, oma asju ajama, aasta pärast on aga jälle kohal, haavad parandatud, lainelauad täiustatud.
Segased adrenaliininarkomaanid – ütlete? Võib-olla.
Aga võimalik, et asi on muus.
Nagu juba öeldud läheneb ka meile laine – Kõrgsageduslaine. Ja Galaktika eri paigust tuleb surfajaid kes üritavad seda oma arengu kiirendamiseks ära kasutada, seepärast ka “imelike laste” sündimise plahvatuslik kasv. Imelike all pean ma silmas neid kellel puudub eelnev inimeseks olemise kogemus. Paljud neist tunnevad kohutavat hirmu siin olemise ees. Nii suurt hirmu, et isegi kakil käia kardavad ja arstidel on tarvis operatiivselt nende sisikonda tühjendada. Paljud ei räägi, ei puuduta asju, ei vaata ja seda seepärast, et siinne väli teeb neile füüsiliselt haiget ja nad pole veel harjunud oma “skafandriga”. Neil on paha, nad kardavad, nad tahavad koju, kuid ikkagi tulevad. Tahtmine Suurest Üleminekust osa võtta ületab mitmekordselt kõik ebamugavused.
Hea on kui nad leiavad kellegi kes aitab neil end tasakaalustada. Täna on aga meie “humaanses” ühiskonnas levinud arvamus, et nendega ei pea midagi tegema. Tuleb nad jätta nende maailma, sinna kus neil hea on, ja nii-öelda kokutada koos kokutava lapsega. Kuid vaid läbi tasakaalustamise on võimalik “hirmuimplantanti” kontrolli all hoida.
Ka lainelaudurid kardavad – kardavad kõik, kohutavalt, kuid nad on läbi tasakaalustamise suutnud oma “implantandi” kontrolli alla saada. Inimene, kes töötab oma “hirmuimplantandiga”, tegeleb eelkõige TASAKAALUSTAMISEGA ja emotsionaalselt tasakaalustatud olekus teeb just seda mida ta kõige enam kardab.
Mida peaks siis meie tegeme, et Suure Ülemineku ajal laineharjale tõusta? Eelkõige peame me ennast emotsionaalselt tasakaalustatud seisundisse viima. Seda saab teha vaid siis kui me suudame kontrollida oma emotsionaalset sfääri ning oleme ta positiivsele- ehk kõrgemale sagedusele saanud häälestada. Teiste sõnadega on meil tarvis oma hirmud armastusega asendada.
Loomulikult peame me ka Üleminekuks valmis olema. Kui me pöörame oma surfilaua lainele vastu, rahuneme, konsentreerume, meenutame kõik elu jooksul õpitu ja naudime seda grandioosset vaatepilti mille Kõrgsageduslaine endaga kaasa toob, siis õnnestub meie Üleminek.
Ja kui me teame, just TEAME, mitte ei looda või arva või usu vaid teame. Kui me teame, et kõik läheb just nii nagu me tahame ja kunagi, eoone tagasi, planeerinud oleme, siis leiame me kindlasti oma Trooni.
- Kommenteerimiseks logi sisse või registreeru