Ruumist kus elame, Matrixist ja Maailma Lõpust

4. Märts 2004.

Kategooria: Ivari Vee artiklid

Autor: Ivari Vee

On Süsteem halb või hea? Sedasi ei ole meie maailmas, antud arenguetapil võimalik küsimust asetada. Igal asjal on oma plussid ja miinused. Peaasi on see, et igal asjal on oma otstarve. Täpselt samuti ka Matrixil. Matrix – too fantastiline Süsteemide Süsteem loodi selleks, et meil oleks kergem elada, et ei peaks mõtlema homsest päevast ja, mis peaasi, et oleks lihtsam meid kontrollida ja kaitsta – eelkõige iseenda eest. Kaitsta meid selle väe eest mis me endas kätkeme. Inimeses, igas inimeses, on peidetud tohutu jõud. Me oleme võimelised looma Galaktikaid, kuid samas neid ka hävitama. See jõud on vaba valik!

Veel vastutusest, ruumist kus me elame, Matrixist ja Maailma Lõpust.

Mõni aeg tagasi sattus mulle kätte raamat, millest õhkus puhtust, värskust, karmust ja samas suurt armastust inimeste vastu: M.Narbeekovi “Lolli kogemus ehk nägijaks saamise tee”. Selle raamatu autor on üle 20 aastase staaêiga tervendaja ning samas meditsiiniteaduste akadeemik. Selline kooslus on küll vist ainult Venemaal võimalik ja sealgi aruharv nähtus.
Autor jutustas ühest riiklikust programmist ehk eksperimendist 80-ndate aastate algul. Nimelt otsiti ühest regionist, kartoteegi järgi välja 600 surmavalt haiget inimest. Ametlik meditsiin oli nad juba maha kandnud, haiglatest välja kirjutanud, nii-öelda koju surema, ja elada oli neil jäänud vast paar nädalat või kuud.
Niisiis kutsuti kõik need 600 inimest, eesmärgiga osaleda projektis, mile tulemusel on neil kõigil võimalik terveks saada, teatud ajaks teatud kohta. Reaalselt terveks saada, mitte pikendada oma vaevalist elu mõne kuu või aasta võrra.
Kokkulepitud päeval tuli meedikute grupiga kohtuma ... umbes 200 inimest. 600-st 200!
Siis tehti mõned kavalad testid, et välja selgitada kui palju inimesi reaalselt TAHAB terveks saada. Näiteks lasti kohaletulnud inimestel oodata, mõne aja pärast aga teatati, et oodata tuleb veel natukene, kuna meedikud ei ole veel tulnud. Tunni aja pärast kordus sama, mille tulemusena algas skandaal ja suurem osa kandidaatidest lahkus uksi paugutades ja sõimates, et mida need arstid endast üldse mõtlevad, pole ju inimestel aega siin terve päev passida. (Noh ju oli neil siis targemat teha...)
Asjale pani punkti kohtumine, kus kandidaatidele teatati, et ravi on tasuline ja maksab sama palju kui kaupluses maksab kolm purki kondentspiima. Siis lahkus suurem osa. Mida kurat, selle narrimise ja jama eest veel oma higi ja verega teenitud raha ka maksta!
Lõppude-lõpuks jäi gruppi kuuesajast inimesest 15. Nendest kaksteist said kuu aja jooksul täielikult terveks, kolm aga trukkisid veel umbes aasta jooksul tervendajate ajusid, kuid tänase päevani pidavat nad kõik elus ja terved olema.
Nüüd ütlete te, et see toimus ju Venemaal, seal, aga teadagi rahvas loll ja harimatu, endast ja teistest ei hooli. Teine asi oleme meie või teised Euroopa riigid.
Pean kahjuks neid, kes sedasi arvavad kurvastama ja nentima, et minu isiklik kogemus näitab samasugust tendentsi. Inimesed ei taha terved olla. Nad janunevad selle järgi, et neid ravitaks, et vastutust nende elu ja tervise eest kannaks keegi teine, kas siis arstitädi või psühholoogionu. Sellest hetkest peale, kui inimene näeb, et nüüd tuleb muutus ja tal on ENDAL tarvis otsustada, kas olla terve või haige, peidab 90% inimestest edukalt oma pea põõsasse.

Jah, ega meid selles, et me enda eest ei vastuta ju süüdistad ei saa. Maast madalast on meid õpetatud kuulama kedagi teist, kedagi, kes meie eest vastutust kannab. “Kuula vanemaid inimesi, nemad teavad paremini!”, “Kuula õpetajaid, õpetajad teavad vastuseid kõigile küsimustele!”, “Poliitikud ja võimumehed teavad kuidas rahvas peaks elama!”. Ikka on keegi, kes oskab paremini, on kompetentsem ja targem.
Selline suhtumine on õigustatud ning ainuõige, juhul kui need vanemad inimesed, õpetajad, poliitikud, arstid ja teised targad ka tõesti reaalselt targemad oleks ning reaalselt vastutust kannaks, kahjuks aga on inimühiskond üles ehitatud mitte tarkusele vaid koolis õpitud teadmistele.
Nii-siis, ära usalda ennast, spetsialist teab paremini! Sina, aga hoia mokk maas ja teeni edasi. Nii-kui-nii on juba antiikajast teada, et elu on kannatus ning inimene loll ja võimetu mutrike selles maailmakõiksuse masinavärgis. Siia maailma on ta tulnud selleks, et teenida võimuomavaid ning mingit sorti Jumalat, ehitada maja, istutada puu ja lõpuks muutuda huumuseks, olles enne seda veel nii palju kui võimalik paljunenud ja sellega täiendanud tulevase huumuse tagavarasid. Seda sorti juhised on meile külge keevitatud selleks, et me ei mõtleks tähtsaima küsimuse peale ja nimelt: mille kuradi pärast me elame? Kas tõesti selle pärast? Et me ei looks oma eksistentsi perspektiivplaani, et me ei väljuks süsteemist ja ei saaks vabaks.
Kui me ikkagi mõtlema hakkame on loodud järjekordsed juhised: paljudes varjatsioonides hauatagune elu. Kodeeringud, et oma “surematut hinge” saad päästa vaid kindlaid rituaale järgides ja muu taoline. Kuid ka nende juhiste eesmärk on ikkagi vaid see, et keegi ei üritaks oma peast kõrgemale hüpata ja oma silmi avada, et iga sitikas teaks oma kohta süsteemis.
Samas ei ole ühelegi inimesele võimalik neid juhiseid sunniviisiliselt peale suruda. Inimesel on ikkagi võimalik valida. Valida on aga ebamugav. See nõuab väga tõsist tööd enda kallal. See nõuab usku iseendasse. See nõuab vastutuset. Lihtsam on mitte valida, vaid lasta asjadel minna nii kuidas nad lähevad.

Kuid kas ikka tasub minna plangu äärde kõngema, sest pole viitsimist enda kallal töötada. Sest laiskus ning eneseuhkus ei lase eelkõige iseendale tunnistada, et meie hädades ei ole süüdi ei saatus ega karma, ei juudid ega vabamüürlased ei tulnukad teiselt planeedilt ega reptiloidid ja nendeks süüdlasteks pole isegi mitte Siim Kallas ega Juhan Parts.
See, ühiskonna poolt kultiveeritud alaväärsustunne sunnib meid kasvõi kuidagi ennast üles upitama. Seda on aga võimalik teha enese eraldamise ja teistele vastandamise teel. Nii sünnib põhjendamatu eneseuhkus, mis ei lase meil endale tunnistada, et kõigis meie hädades on süüdi vaid meie endi laiskus, tähelepanematus, küündimatus ja loomulikult ning eelkõige hirm. Hirm kõige ja kõigi ees.

Me käime ringi kui paranoikud ja otsime kõikjal vaid vaenlasi. Kes otsib see ka leiab. Vaenlased on kodus, tööl, puhkehetkel. Vaenlased on muhhameedlased ja kuradi terroristid. Vaenlased on venelased ning Venemaa. Aja jooksul on vaenlased vahetunud. Kord kapitalistid, kord kommunistid. Kord juudid, kord palestiinlased. (Venelased on tõsi küll kogu aeg olnud.)
Nüüd oleme lõpuks leidnud need päris vaenlased. Nüüd oleme lõpuks saanud nende jälile. Nüüd me lõpuks teame, kes on olnud need diversandid, kes meile, inimkonnale, läbi sajandite auku on kaevanud. Kohe kergem hakkas, sest tänu maailmas käivitunud klobaliseerumisprotsessidele hakkasid vaenlased kuidagi hädisteks jääma, need uued on aga tõsised vaenlased. Nüüd me teame, et meie vaenlased number üks on draakonid, ussid, maod, konnad, ühe sõnaga reptiilid, nagu tõestab meile oma “fantastilises” raamatus “Matrix`i lapsed” David Icke!
Me oleme kui deliiriumis alkohoolikud. Need ajavad mööda tuba kuradeid taga, lõhuvad vaase, nõusid ja mööblit, mõistmata, et need kuradid on nende enda poolt loodud. Me ise loome oma kuradid ja poltergeistid. Loome me neid aga tänu sellele, et meil puudub pea täielikult arusaamine vastutusest ja, et me absoluutselt ei kontrolli oma mõtteid ja tegusid.
Tahaksin siinkohal tsiteerida meest, keda pean enda õpetajaks ja väääääga suure algustähega inimeseks: ...inimesed, mu kullakesed, targukesed, millal te ometi hakkate nägema elementaarseid asju: varsti hakkavad tulnukad ja AIDS ise inimest kartma, nimelt tema arulagedust, ahnust ja pimedust.

Mis on siis ikkagi see vastutus, mis on vastutustunne?
Me oleme kõik, KÕIK, vastutavad ümbritseva keskkonna eest. Vastutavad mitte ainult sedasi, et trahvi ähvardusel ei viska prügi metsa alla, vaid vastutavad ka selle prügi eest mis me peenmaterjaalsel tasandil endast välja ajame. See negatiiv või positiiv mis väljub meie ajust, hoolimata sellest kas ta saab välja öeldud või ei, formeerib peenmaterjaalset keskkonda ehk infovälja meie ümber ja selle mõjud, omakorda liiguvad edasi kaugematesse plaanidesse, analoogiliselt laviinile. Me oleme kõik omavahel seotud, tahame me seda või ei, usume me seda või ei. Tänu sellele, et mina astusin voodist vasaku jalaga välja ja mul on paha tuju saab mürgitatud kogu mind ümbritsev ruum, kuhu kuuluvad pereliikmed, töökaaslased, naabrid jne.
Ei ole mina esimene kes seda räägib. Juba ammu on öeldud, et tallates ära lille või tappes liblika hävitad sa kuskil universumi.
Isegi ametlik-teaduslik statistika, muide, on olnud sunnitud tunnistama, et haige arst ei ole võimeline ravima, pigem vastupidi. Krooniliselt haige, vähki või mõnd muud “ravimatut” haigust põdev tohter on, aga sama mis veritsev ja mädanev nakkusekolle kaset linna.
Nüüd vaatame natukene kuidas möödub meie päev. Äratuskell heliseb, tõuseme, lülitame sisse raadio või televiisori (ärge kiirustage väitma, et teie raadiot ei kuula ja telerit ei vaata või, et teile need asjad ei mõju).
Uudised on 90% seotud sõdade, terroriaktide, katastroofide, avariide ja kuritegudegudega ning enamaltjaolt seisnevad ühes või teises kohal ning ühtedel või teistel tingimustel tapetud inimeste arvu loetlemisega. Seejärel räägitakse veel mõni “kuum” uudis, näiteks milline on president Bushi koera tervis ja, et terve progressiivne inimkond leinab seda peni peale tema trööstitut lõppu või siis kui suured on just need kõige suuremad rinnad. Need uudised pole küll nii aktuaalsed, kuid erutavab inimese kõige madalamaid instinkte. Nii olemegi kenasti ühendatud ühisesse, mõnusalt lehkavasse energiavälja ehk Matrixisse.
Matrix, ehk informatsiooniväli ehk SÜSTEEM on meie ühislooming. Me oleme sajandeid vaeva näinud, et selle kunstiteosega hakkama saada. Tõsi küll, meid on ka selles aidatud. Ise, päris üksi, ei oleks me sellele mõttele tulnud, et luua Matrixit – Süsteemi. Meil oli niigi hea elada.
On Süsteem halb või hea? Sedasi ei ole meie maailmas, antud arenguetapil võimalik küsimust asetada. Igal asjal on oma plussid ja miinused. Peaasi on see, et igal asjal on oma otstarve. Täpselt samuti ka Matrixil. Matrix – too fantastiline Süsteemide Süsteem loodi selleks, et meil oleks kergem elada, et ei peaks mõtlema homsest päevast ja, mis peaasi, et oleks lihtsam meid kontrollida ja kaitsta – eelkõige iseenda eest. Kaitsta meid selle väe eest mis me endas kätkeme. Inimeses, igas inimeses, on peidetud tohutu jõud. Me oleme võimelised looma Galaktikaid, kuid samas neid ka hävitama. See jõud on vaba valik!
Kujutage ette, et elate kõrvuti gorillaga, kellel on raskekuulipilduja. Kas tõesti jätkub teil kindlat meelt vaadata kuidas see loom toda riistapuud uurib ja kasutama õpib, või te siiski sekkute ja püüate talle selgeks teha, et see kaigas on mõeldud selleks, et pähkleid purustada ja, et tegelikult on ka pähkleid purustada lihtsam hammastega, too asjandus aga unustada. Kuulipildujat ära võtta te ei saa, sest see ei kuulu teile, järelikult on vaja luua Süsteem, et gorilla selle unustaks ja raiskaks oma energiat nii, et tal jätkuks jõudu vaevalt oma igapäevatoimingute jaoks.
Kontrollida on meid kõige lihtsam, kui luua pidevad energia äravoolu süsteemid ehk meile kõigile hästi tuttavad programmid.
· Õndsusesse saab vaid läbi kannatuste. Kui oma eluajal kannatada, siis pärast surma ootab taevane paradiis. Kannatamine ja negatiivsed interpretatsioonid blokeerivad peened, helendavad armastuseenrgiad ja hoiavad inimese tihkete ja soiste madalsagedusenergiate kütkes ning järelikult kontrolli all. Samuti toodab inimene siis just kannatamise ja hirmuga seotud enrgeetilisi substantse, mida meid kontrollivad olendid “toiduks” kasutavad.
· Oma igapäevaleiba pead sina palehigis, vere ja vaevaga teenima. Meid on kodeeritud nii, et see kes ei pinguta ja ei rabele ei ole tõsiseltvõetav inimene ja kui ta siis oma elus midagi saavutab – kas materjaalse heaolu või vaimse täiuse, on see ikkagi seotud vale ja valskusega. Me kulutame iga töö peale kümme korda rohkem energiat kui seda vaja on. Me oleme pidevas pinges nii füüsilises kui ka vaimses. Vaadake kassi. Just sedasi peaksime me oma keha valitsema – tegema just nii suuri pingutusi kui hädasti vaja, mis meie aga teeme? Tappes sääske lööme omal silma siniseks! Sellise energiaga võib tappa kõik sääsed kilomeetri raadiuses. Üleliiga kulutatud energia kasutatakse aga teiste poolt ära. Kelle poolt just polegi niivõrd tähtis.
· Hirm, hirm vaenlaste ees, kõik soovivad ainult halba ja tahavad ära kasutada. Teiste sõnadega paranoia. Kommentaarideta, niigi arusaadav.
· Välja mõeldud emotsionaalsed seisundid. Kriitika, eriti enesekriitika. Seisund, milline pole mingil juhul võimeline olukorda paremuse poole muutma. “Jälle ma tegin kõik valesti!”. Kas tuleb tuttav ette? Enesehaletsus. Kui paksu sooja sulemadratsi ja –teki sisse vajumine. Kui hea on ennast haletseda ja peaasi, tead, et sa ei saa mitte midagi teha. Välja sellest seisundist saada on vast veel raskem, kui kriitikast. Solvumistunne. Vahel võtame ka halba ilma kui isiklikku solvangut. Või, et uks ei lähe korralikult lahti... Vihkamine. Seisund mis kasvab välja vihastamisest ja seda siis kui meie kodeeritud mõistus sinna sisse lasta.
· Kadetsemine. Kommentaariks võiks öelda nii palju, et kadedus ei saa olla progressiivne. Kadedus saab olla ainult inimese olemust hävitav, olgu see siis vene kadedus (kui mul ei ole ei pea ka sinul olema), või ameerika kadedus (kui sinul on siis minul peab olema veel rohkem).
Kogu, tänu nendele programmidele vabanev energia läheb kellegi toiduks või mõneks muuks otstarbeks ja teeb meid nii kergesti manipuleeritavateks.
Matrix koosneb paljudest väikesematest Süsteemidest, mis kõik on omavahel seotud ja täidavad ühte ühist ülesannet – säilitada Matrix muutumatult. Säilitada tema kontroll ja ülemvõim. Hoida inimene eemal tollest raskekuulipildujast, hoida inimene eemal iseendast. Meie jõud on meie sees, kui me ennast tundma õpime kaotab Süsteem oma aktuaalsuse, me vabaneme Süsteemi sõltuvusest ja Matrix hävib.
Praegu oleme me aga Süsteemist sõltuvuses. Süsteemne elu annab kindlustunde. Meile kellelegi ei meeldi korralagedus. Viimased valimised võitis partei kelle loosungiks oli “Vali kord!”. Kõik peab “korras olema”, vastasel juhul tekiks kaos, mis hävitaks meie ühiskonna kiiresti ja väga valulikult. On loodud tohutult võimsad organisatsioonid, millede ülesandeks ongi jälgida, et ei tekiks korralagedust, et elu oleks korralikult paigas ning tasakaalus “hea” ja “halva”, “musta” ning “valge” vahel. Vähe, kui üldse, on meie hulgas neid, kes tõesti süsteemituse ja kaose ees mingit hirmu ei tunne.
Korrakaitsmine, vana ja tuttava säilitamine, valvamine, kaitsmine, vaenlase otsimine, see on meile, meie masinasse, sisse kodeeritud. Me kõik oleme Suursüsteemi, või Matrixi skeemi osakesed – mutrid, poldid või juhtmed. Meie oleme Süsteemi orgaanile osa ja Süsteem on meie orgaaniline osa. Matrix ei ole võimeline eksisteerima ilma meieta ja, kahju küll, meie ei ole võimelised eksisteerima ilma Matrixita. Just sellepärast ongi nii valus, füüsiliselt valus, kui mingi Süsteem, mingi osa Matrixist, üles ütleb.
Tuleme nüüd tagasi meie argipäeva juurde. Lülitame sisse elektripliidi või kohvimasina, peseme, sööme hommikust ja läheme tööle. Uudised on oma töö teinud, oleme hajameelsed, ärritunud.
Seejärel satume autoga liiklusummikusse, või lõhub mõni Tallinna kesklinna tänava sillutises olev auk kummi või, thui, thui, thui, esisilla. Ehk ootame pool tundi autobussi, kus Süsteemivalvurid firmast Falck parajasti kurikaelu, alla elatusmiinimumi elavate linnakodanike näol, mõnitavad. Ja õige ka! Jätsin nood ju täiesti alatult linnavalitsuse rahakotti oma osa andmata, neetud kurjategijad!
Üldiselt, kui tähelepanelikult ennast ja oma tegemisi jälgida võib märgata, et kõik käigud, tööd ja tegemised on nagu kellegi poolt ette kirjutatud, kuskil oleks nagu mingi nähtamatu niiditõmbaja. Me võime isegi soovida midagi muuta, kuid käitume ikkagi nii nagu programm ette näeb.
Nüüd aga fantaseerime natukene. Äkki, ühel päeval, mina ei tea mil moel, kaob elekter. Ja mitte lihtsalt ei lähe vool ära, vaid ütleb üles kogu elektroonika! Ei tööta arvutid, küte, elektri- ja gaasipliidid, ei tööta autod, lennukid ja bussid. Puudub raha, kuna meil juba mõnda aega reaalset raha ei ole, on vaid mingid plastikkaardid.
Sedasi, ühe hetkega hävineb Matrix koos kõigi alasüsteemidega. See juhtub korraga, äkki. Pole võimalik ennast selle mõttega harjutada, pole võimalik ette valmistuda. Äkki see maailm mida me tunneme on kadunud ja tema asemele on tulnud uus.
Mis saab siis edasi? Mis saab inimestest? Kas see ongi Maailma Lõpp?
Jah, see olekski Maailma Lõpp! Polekski tarvis globaalseid katastroofe: maavärinaid ja veeuputust, tuumasõda või asteroide, selleks, et suurem osa inimkonnast välja sureks või siis langeks metslooma tasemele. Kohutavalt valus on seda öelda aga suur osa inimkonda nimelt selle tasemel just ongi. Inimliku välimuse ja käitumise annab sellele osale just Matrix!
Maailma Lõpp oleks antud Süsteemi või antud Matrixi häving. Seal on aga juba iga inimese enda teha, kas ellu jääda või mitte. Mida tugevam on inimese sõltuvus Matrixist, seda raskem on tal ellu jääda ja seda mitte lihtsalt selles plaanis, et kas ta on füüsilises sõltuvuses elektrist ja arvutist, vaid kui tugev on tema psühholoogiline ja energeetiline sõltuvus.
Meie vana maailma lõpp on tulekul, see Lõpp koputab juba uksele ja igaüks, kes vähegi reaalselt vaatab meie ümber toimuvale näeb, et vanad Süsteemid lagunevad aina rohkem ja kuidas me ka ei püüaks neid koos hoida, kõik muutub. Aina rohkem tekib meie ümber inimesi keda võib nimetada süsteemilõhkujateks ja mida aeg edasi seda rohkem tekib neid just vaimsesse sfääri.
Kriúnamurti, Úri Aurobindo, Gurdêijev, Osho – kes esimesena ennast just nii tituleeriski. Päris traditsioonilised, akadeemiliste kraadidega, ameerika psühholoogid on nimetanud suurt hulka viimastel aastakümnetel sündinud lastest “indigolasteks” ja nimetanud nende missiooniks “uute enrgiate toomise meie maailma ning vanade süsteemide lõhkumise”.
Aina rohkem inimesi vabaneb totaalsest Matrixi sõltuvusest. Aina rohkem inimesi hakkab mõistma, et uuele evolutsioonitasandile saab minna vaid läbi kaose ehk teiste sõnadega jättes maha kõik Süsteemid ja vabastades oma meeled. Aina rohkem inimesi ehk gorillasid hakkab mõistma mis kuramuse jurakas see nende puurinurgas maas vedeleb ja suudab tabada selle riistapuu sügavat olemust. Aina rohkem inimesi avastab endas pesitseva väe.
Praegu on viimane aeg ennast ümberprogrammeerida ja vabastada end sõltuvusest. Praegu on selleks loodud ka soodsad tingimused. Kes on need tingimused loonud? Meid aitavad need, kelle ainus eesmärk on armastuse ja valguse võidukäik ehk areng kosmilises plaanis. Võime nimetada neid kasvõi “Vennaskond”, vahet pole.
Kõigi olendite eesmärk on areneda, nagu ööliblikas lendab valguse peale nii ka kõik Maailmakõiksuses liigub selle helenduse ja soojuse poole. Iga olend püüab aga areneda oma tasemest sõltuvalt, seepärast tundub mõnede tegevus, meie seisukohalt, ebaõige. Kordan: kõigel on oma otstarve.
Lähiaastad on pöördepunktiks Maa arengus. Toimub ajastute vahetus. Iga ajastu pöörijoonel on inimestel võimalus “kiirenduseks”. Teiste sõnadega on nendel perioodidel võimalik kiirendatud programmimuutus. Tuleb vaid leida endas jõudu minna vastu helendavale tühjusele mis asub meie sees ja mis on varjatud kaose taha. Selle tühjuse valvuriteks on kõige suuremad hirmud ning kompleksid, seepärast jõuab sinna eelkõige see, kellel ei ole enam midagi kaotada. Kaotada on aga Matrixiga seonduvat. Kui suudame lõdvestuda, nii füüsiliselt kui ka vaimselt, jõuame pärale.
See helendav tühjus tähendab täielikku süsteemide puudumist. See tühjus ongi meie vägi ja seal on peidus kõik vastused! See on ainus täiest ohutu koht! Seal on sinu kodu!