Psühhopuu
Inimestel on kombeks mõtelda, arutleda, kusjuures see protsess ei peatu hetkekski. Mõni üksik inimene on võimeline jälgima ja peatama mõtteid, veel vähem on inimesi kes suudavad oma mõtteid juhtida. Enamjaolt just mõtted, meie omad ja võõrad juhivad meid ja meil jääb üle ainult imestada: “Ma ei tahtnud ju üldse seda ütelda ja veel vähem teha! Mis jama see on?!”.
Just sedaviisi kujunebki inimese elu ja enamasti tema tahtest hoolimata, muutudes ajapikku harjumuseks. Inimesed harjuvad tegema tööd, mis ei paku hingelist rahuldust, elama koos inimesega keda ei armasta ja tegema seda mis kutsub esile sisemise protesti. Mõistes, et nii elada ei ole võimalik, elavad, surres enne surma, ja kaugeltki mitte igaüks ei võta südant rindu, et midagi oma elus muuta. Parem juba tuttav ja omane “paha”, kui tundmatu “hea”.
“No mis parata, kui mees petab ja alandab, on ta ju ikkagi minu seaduslik abikaasa ja lastel on kõht täis ning riie seljas!” - vestluses kellegagi (sõnadega välja öeldud).
“Neetud täkk! Et talle mädapaise tilli otsa kasvaks! Surmani on ära tüüdanud! Praegu lähen ja sülitan talle supi sisse, las siis sööb!” - vestluses iseendaga (mõtted).
“Jah, tööl makstakse vähe aga nõutakse väga palju ja kollektiiv ei ole samuti eriti meeldiv. Kuid jumal tänatud, et üldse on mingi töö, kõik muu võib välja kannatada” - vestluses kellegagi (sõnadega välja öeldud).
“Issand jumal, jälle peab tööle minema! See on ju täielik mõnitamine selliste sentide eest niiviisi rabada! Jälle hakkab see värdjas (ülemus) hinge kallal närima, et ta raisk auto alla jääks!” - vestluses iseendaga (mõtted).
Kui ausalt oma mõtteid vaadata, on näha, et suurem osa nendest on negatiivsed. Üldse elab suurem osa inimesi negatiivsete mõtetega. Seda väidet on kerge kontrollida. Vaadake bussipeatustes seisavate või ühiskondlikus transpordis sõidavate inimeste nägusid. Just nendes kohtades andub inimene oma mõtete loomulikule voolule.
Harjumus mõtelda kindlal moel kujuneb välja terve elu jooksul ja alguse saab kõik lapsepõlvest, või õigemini isegi varem.
Esimene energoinformatsiooni vahetus emaga (käitumismallid, harjumused jne.) toimub lapsel veel looteseisundis. Samas toimub ka perekonna-, sugukonna-, rahvuse- ja kogu inimkonna, kui bioloogilise liigi, geneetilise mälu talletamine. Teiste sõnadega kannab meist igaüks endas, peale oma perekonna geneetilise mälu, ka absoluutselt kõike mis on inimkonnale omane, kõiki tema patte ja vaimuvara (potensiaalis loomulikult).
Just sedasi hakkab moodustuma inimese “psühhopuu”, õigemini hakkavad moodustuma tema arengu alused.
“Psühhopuu” on kõrgeltarenenud elus olend, kelle loob inimene ise energoinformatsioonivahetuse protsessis ümbritseva maailmaga, ja see hakkab vastaval eluetappil ise inimese elu juhtima. Teisiti öeldes on see meie mõtted teadlikud ja alateadlikud, (traditsioonid, põhimõtted, moraalinormid jne., jne.), millised moodustavad erilise vormi, tuletades välimuselt meelde puud.
Niisiis, printsipiaalne alus “psühhopuule” pannakse emaüsas. Sünniakt on inimese esimene ääretult tugev negatiivne kogemus, mis koheselt ladestub alateadvusesse, et hiljem, küpses eas, välja ronida ja asuda inimese elu mürgitama.
Peres kasvades omandab laps vanemate harjumused ja eluhoiaku, arendades ning tugevdades sedasi oma “psühhopuud”. Huvitav on jälgida kuidas eelkooliealine laps mängib oma “psühhopuuga”.
Laps suhtleb temaga, loomulikult ebateadlikult, 10-12 eluaastani. Selle ajani on vanemad kasvatanud oma last just sedasi kuidas on õigeks pidanud. Edasi, kuni 18 eluaastani, kasvatab inimene end ise, hankides endale vajalikke kogemusi ja rikastab ning tugevdab veel enam oma “psühhopuud”, kusjuures tema olemasolu kohta ehk aimab, kuid ei tea ega mäleta. Seejärel saabub periood pärast 18 eluaastat, kus inimene otsib aktiivselt oma kohta sootsiumis – õpingud, perekonna loomine, karjäär jne. “Psühhopuu” aga kogub (inimesest) jõudu ja elab oma iseseisvat elu, kusjuures puudub tagasiside inimesega kes on tema looja, kuna inimene ise on sel ajal niivõrd hõivatud kõigega mis toimub tema ümber, et on oma pikenduse ehk “psühhopuu” täielikult unustanud.
Esimesd ähmased meenutused tekivad kuskil 30 eluaast ringis. Tahaks midagi uut, mingeid muutusi, kuid need ei saabu, tahaks kirglikku armastust, raha, kuid neid ei ole ja ega ei tule ka vist. Inimene ei oska isegi kahtlustada, et see on tema “psühhopuu” mis juhib tema elu, sest just selliseks on inimene tema loonud. Kui vanemad on varakult lapsele sisendanud, et raha on paha, et kõik rikkad inimesed on vargad ja kurjategijad, ei ole see inimene, parimagi tahtmise juures, võimeline rikkaks saama, sest seda ei lase tema enda “psühhopuu”. Selle asemel, et tegeleda oma “psühhopuuga”, hakkab inimene palavikuliselt otsima kedagi kes lahendaks tema probleemi, ehk teiste sõnadega, kes võtaks vastutuse tema eest enda kanda.
Võib, näiteks, leida rikka mehe, või astuda sekti liikmeks, või usaldada ennast arstide või nõidade meelevalda. Lühidalt, inimesed on valmis andma ennast kelle kätte tahes ja seda suure raha eest, et ainult mitte võtta vastutust enda eest enese peale. Ainult, et nagu näitab praktika, ei ole, ei Jumal, ei kuningas ega kangelane võimeline muutma inimese elu, ainult inimene ise saab seda teha. Tõsi küll, ilma abita suudab seda vast üks inimene sajast. Teised vajavad tuge. Selleks ongi psühholoogid, ekstrasensid, psühhoanalüütikud oma meetodite ja võtetega.
Nägeja spetsialist ei võta aga kunagi enda peale vastutust otsustada inimese saatuse üle. Ta viib inimese oskuslikult tema probleemide lahendamiseni, sest teab ja näeb, et kui on probleem, siis on juba olemas ka selle probleemi lahendus, tuleb ainult inimest, sellel otsimise ja lahendamise teel, saata.
Just sedamoodi töötab meie metoodika - “psühhopuu”. Tuletades meelde oma “psühhopuu” olemasolu ja töötades sellega ennastsalgavalt ja armastusega nagu kohusetundlik aednik, lahendab inimene õrnalt oma probleemid, vabaneb negatiivsetest mõtetest, kodeeringutest ebaedule, väldib mitmeid haigusi ja muudab oma elu paremaks.
- Kommenteerimiseks logi sisse või registreeru