Prohvet
Khalil Gibran 1883-1931 on liibanonlasest ameerika filosoof, kirjanik-müstik, esseist ja poeet, romanist ja kunstnik.
Hoolimata oma küllalt keerulisest elust, vapustab tema teostes pesitsev sügavus, poeetilisus, filosoofilisus ning ilu.
Toon siinkohal ära katkendid tema, vast kõige kuulsamast teosest „Prohvet“ („The Prophet“ 1923). Räägitakse, et „Prohvet“ on peale „Piiblit“ kõige taganõutavam raamat. Samasse kategooriasse kuulub teadupärast nüüd ka „Harry Potter“, kuid, kui te puutute kokku Gibrani „Prohvetiga“ mõistate, et see on kõige ehtsam magnet, mille lugemine toob Taeva Maa peale ning ühendab Jumalikkusega. Kusjuures lugeda võib seda kui aforismikogu – avades suvalisest kohast.
„Prohvet“
Almustafa, võrreldamatu kõigi teiste armastatute seas, see, kes oli omaenda päeva päikesepaiste, ootas kaksteist aastat Orfalesi linnas. Ta ootas oma laeva, mis pidi teda tema sünnisaarele tagasi viima. Ja kaheteistkümnenda aasta lõikuskuu seitsmendal päeval tõusis ta kõrge mäe tippu, vaatas merele ning nägi oma laeva uduloorist välja purjetamas. Seepeale avanesid tema südame väravad laialt ning rõõm pritsis kaugele merele. Ning ta sulges silmad ja päästis valla oma vaikse hingepalve. Kuid mäest alla minnes tuli kurbus tema peale ning ta mõtles: Kuidas saan ma sellest linnast rahulikult ning ilma kurbuseta lahkuda? Ei, seda linna ei jäta ma ilma hingehaavata. Pikad olid minu valupäevad, mis veetsin ma nende müüride vahel ja pikad olid minu üksinduseööd, kuid kas saab siis keegi jätta oma valu ning üksindust ilma kahjutundeta? Liiga palju oma hinge tükikesi olen ma neile tänavatele laiali pillutanud ja liiga palju minu ängistusest sündinuid hulgub alasti nende küngaste vahel, ja ma ei saa neist ilma valu ja raskuseta lahkuda. Ei, mitte riideid ei võta ma täna seljast, vaid kisun endalt nahka oma kätega. Ei, mitte mõtteid ei jäta ma endast maha, vaid oma südame, mis on näljast ning janust nõrk...
[Kui Almutafa tahtis linnast lahkuda, tulid tema juurde kõik nüüd juba endised kaaslinlased ning palusid tal nendega veel viimast korda rääkida.]
...Almutafa aga vastas: „Millest veel saan ma rääkida, kui sellest, mis niigi elab pidevalt teie hinges?“
„Siis räägi meile Armastusest“, ütles Almitra.
Ja Almutafa tõstis oma pea ning heitis pilgu inimestele enda ümber ja vaikus langes nende peale.
Ja kõva häälega ütles ta: „Kui armastus kutsub – järgnege talle. Kuigi tema rajad on rasked ning järsud.
Ja kui tema tiivad teid embavad, ärge talle vastu punnige, kuigi mõõk, mis on tiibade vahele peidetud võib teid vigastada. Ja kui ta teiega räägib, uskuge teda, kuigi tema hääl võib teie unistused purustada, nagu põhjatuul muudab kõrbeks aiad.
Sest armastus küll asetab teie pähe krooni, kuid samas poob ta teid ka risti. Sest ta pole mitte ainult teie kasvu jaoks, vaid ka selleks, et kärpida teie oksi, et anda vorm teie puule. Sest ta ei tõuse ju mitte ainult kõige ülimani teis ja ei hellitle õrnu oksi, mis Päikese käes sillerdavad, vaid laskub ka teie juurteni ning raputab neid maaga embuses. Nagu maisitõlvikut embavad lehed surub ta teid enese vastu.
Ja nagu tõlvik lööb ta teid, vabastades riietest, jättes alles vaid terad.
Ja nagu terad sõelub ta teid, vabastades sõkaldest.
Ja nagu puhtad viljaterad jahvatab ta teid valgeks jahuks.
Ja nagu valge jahu segab ta teid, muutes pehmeks taignaks.
Ja vaid siis asetab ta teid oma pühasse tulle, et teist võiks saada püha leib Jumala pidulaual.
Kõike seda teeb teiega armastus, et te võiksite oma südame saladuste jälile jõuda ja selle teadmisega muutuda Elu enda südame osakeseks.
Kuid kui te oma argusest otsite vaid armastuse rahu ning armastuse naudingut, siis sellisel juhul on teil õigem kohe oma alastus kinni katta ning lahkuda armastuse veski purustusaluselt, lahkuda ajatusse, kus te hakkate naerma, kuid mitte kogu oma naeruga, ja nutma, kuid mitte kõigi oma pisaratega.
Armastus ei anna mitte midagi peale iseenda ja ei võta mitte midagi peale iseenda.
Seepärast ei oma armastus mitte midagi, kuid ka teda ei ole võimalik omada, sest armastusel piisab vaid armastusest.
Kui te armastate ei tohiks te rääkida: „Jumal on minu südames“, vaid: „Ma olen Jumala südames“.
Ja ärge arvake, et suudate armastust tema voolus juhtida, sest kui armastus leiab, et te olete seda väärt, suunab teid ise.
Armastusel on vaid üks soov – ennast teostada.
Seepärast, kui te armastate olgu teie armastusel vaid sellised soovid: Sulada ning muutuda jooksvaks ojakeseks, miks laulab oma öömeloodiat. Tunnetada ülemäärase helluse valu. Olla haavatud omaenda armastuse mõistmisest ja veritseda rõõmuga.
Ärgata päevatõusul tiivustatud südamega ning tänada veel ühe armastuspäeva eest. Puhata keskpäeval, mõteldes armujoovastusest. Tulles õhtul koju rõõmuga ja uinuda palvega armastatu eest südames ning tänulauluga huulil“.
xxx
Siis rääkis Almitra uuesti ning ütles: „Aga mida ütles sa Abielu kohta, õpetaja?“
Ja tema vastas: „Te sündisite koos ning koos saate olema alati. Te jääte kokku isegi siis, kui Surma valged tiivad teie päevad laiali pillutavad.
Jah, te saate koos olema isegi Jumala vaikivas mälus. Kuid olgu teie ühinemises vaba ruumi.
Ja las taeva tuuled tantsivad teie vahel.
Armastage üksteist, kuid ärge tehke armastusest ahelaid. Olgu see enne rahutu meri, mis teie hingede kallaste vahel tormitseb.
Täitke teineteise peekreid, kuid ärge jooge ühest peekrist. Andke teineteisele oma leib, kuid ärge hammustage ühest leivast.
Laulge ja tantsige koos ning tundke rõõmu, kuid lubage teisel ka endaga üksinda olla. Sest on ju lüüra kõik keeled eraldi, kuigi koos helisevad nad imelises meloodias.
Andke ära oma südamed, kuid mitte teisele valvata. Sest vaid Elu käsi saab teie südameid hoida. Ja olge koos, kuid mitte liiga koos: sest pühakoja sambad seisavad eraldi. Ja tamm ning küpress ei kasva teise varjus“.
xxx
Ja naine, kel laps süles ütles: „Räägi meile lastest“.
Ja tema vastas: „Teie lapsed pole teie lapsed.
Nad on Elu pojad ning tütred, kes ise enese eest hoolitsevad.
Nad tulevad läbi teie, kuid mitte teist.
Ja kuigi nad kuuluvad teile, ei ole te nende peremehed.
Te võite kinkida neile oma armastuse, kuid mitte omi mõtteid. Sest neil on omaenda mõtted.
Te võite anda koja nende kehale, kuid mitte nende hingele. Sest nende hinged elavad Homse kojas, mida teil ei õnnestu külastada isegi mitte oma unistustes.
Te võite püüda olla nende sarnased, kuid ärge tehke neid enda sarnasteks. Sest elu ei liigu tagasi ja ees ei oota mitte Eile.
Te olete vaid vibud, millest on lastud elusad nooled, keda te nimetate oma lasteks.
Laskur näeb oma sihtmärki igaviku teel.
Ja see on Tema, kes pingutab teid oma jõuga, et Tema nooled saaksid lennata kiiresti ja kaugele.
Olgu teie paindumine selle Laskja käe all teile rõõmuks.
Ta ju armastab mitte ainult oma nooli vaid ka oma vibu, kuigi see pole liikumatu“.
xxx
.......................................................................................................................................................
xxx
Ja siis ütles vana mees – sissesõiduhoovi omanik: „Räägi meile Söögist ja Joogist“.
Ja tema vastas nii: „Oleks hea, kui te suudaksite elada maa aroomist ning, nagu taim, võtta oma elujõu valgusest.
Kuid kui te peate tapma, et süüa, ja vastsündinult võtma tema ema piima, et kustutada oma janu, olgu see siis püha akt.
Ja olgu teie söögilaud altariks, altariks, kus metsa ning põllu süütud tuuakse ohvriks kõrgemale puhtusele ning süütusele, mis elab inimeses.
Ja kui te võtate loomalt elu, pöörduge tema poole oma südames: „Sama jõud, mis hukutas sinu, saan ka mina hukatud ning mindki süüakse või kasutatakse ära.
On ju nii, et sama seadus, mis andis sind minu kätesse, annab kord mind veel võimsamatesse kätesse. Nii sinu kui minu veri on vaid mahl, mis toidab Paradiisipuud“.
Ja kui sinu hammaste all krõmpsub õun, ütle talle oma südames: „Sinu seemned hakkavad elama minu kehas ning sinu homse õied löövad õitsele minu südames.
Ja sinu aroom saab olema minu hingeõhus.
Ja koos saame me rõõmustama kõigi aastaaegade üle ikka uuesti“.
Ja sügisel, kui korjate viinamarju oma viinamarjapressi jaoks, öelge oma südames: „Ka mina olen vaid viinamarjaväli ning ka minu viljad kogutakse viinamarjapressi jaoks. Ja kui noor vein, peidetakse mind igavikuamforasse“.
Ja talvel, kui avate selle veini olgu teie südames laul igale karikale.
Ja olgu see laul nende sügispäevade mälestuseks ning viinamarjaväljade ning viinamarjapressi mälestuseks“.
xxx
.......................................
xxx
Ja siis ütles naine: „Räägi meile Rõõmust ja Murest“.
Ja tema vastas nii: „Sinu rõõm on sinu mure ilma maskita.
On ju seesama kaev, kust kostab sinu naer, tihti täidetud sinu pisaratega.
Ja kas võib olla teisiti? Mida sügavamale sinu sisemusse on mure tunginud, seda sügavamale võib ka rõõm sinu sisse pääseda.
Kas pole siis sama karikas, milles praegu on sinu vein, tulnud meistri savipõletusahjust?
Ja kas pole lüüra, mis hellitab sinu hinge seesama puu, mis alles hiljuti kannatas puuseppade nugade all? Kui sa rõõmustad, vaata sügavale oma südamesse ja sa näed, et ainult see, mis on sulle valu toonud, annab sulle ka rõõmu.
Ja kui sul on valus, vaata uuesti oma südamesse ja sa näed, et tegelikult sa nutad taga seda, mis oli sinu rõõmuks.
Keegi teist võib öelda: “Rõõm on suurem kui mure”, teised aga ütlevad: “Ei, mure on suurem”.
Aga mina ütlen teile: Nad on lahutamatud. Koos nad tulid sinu juurde ning kui üks istub sinuga laua taga, magab teine sinu voodis.
Tõepoolest, nagu kaalukeel, kõigud sa mure ja rõõmu vahel.
Ja vaid siis, kui sa oled tühi, on ta tasakaalus liikumatu. Kuid vaid siis, kui varahoidja tõstab kaalu, et vaagida kogu kuld ja hõbe, tõuseb või langeb sinu mure või rõõm kaalukausil kindlasti”.
xxx
Siis astus ehitaja esile ning ütles: “Räägi meile Elamust”.
Ja tema vastas nii: “Kui te ehitate oma maja seespool linnamüüri, kujutage ette, et te ehitate seda metsiku looduse keskele.
Just seda näeb seikleja sinu sees, kui kaugel ja üksik ta ka ei oleks. On ju teie maja teie endi jätk. Ta kasvab päikese käes ja magab öö vaikuses.
Ja loomulikult on tal ka unenäod.
Ja kas ei ole tal siis unistusi?
Ja oma unistustes, kas ei lähe ta siis linnast metsalagendikule või künkaharjale?
Oh, kui saaksin ma võtta teie majad oma kätte ja heita, kui külvaja, nad metsadesse ning põldudele.
Ja siis saaksid orud teie tänavateks ning rohelised rajad – teedeks, et te saaksite üksteisel külas käia läbi viinaväljade ja tuua riietes maa lõhna. Kuid see aeg pole veel käes.
Teie esivanemad toppisid teid hirmust liiga tihedasti kokku. See hirm pole veel üle läinud.
Ja teie linna müürid eraldavad veel teie põldusid teie kodukoldest.
Ja öelge mulle, Orfalessa inimesed, mis on teil teie majades?
Mida peidate te seal, oma kinniste uste taga?
Kas seal on rahu, rahulikud soovid, mis räägivad teie jõust?
Kas seal on mälestused, need sätendavad võlvid, mis ühendavad tarkuse kõrgusi?
Kas on seal ilu, mis viib südame kivist ja puidust loodud asjade juurest pühade kõrgusteni?
Öelge, kas on kõik see teie majades?
Või on seal vaid mugavus ja mugavuseiha – see varganäost tulnukas, kes tuleb majja kui külaline, siis saab temast peremees, hiljem aga võimukandja.
Ja kui kiskjataltsutaja, muudab ta raudkonksu ning piitsa abil teie kõige suuremad unistused marionettideks. Kuigi tema käed on pehmed, süda on tal terasest.
Ta äiutab teid vaid selleks, et seista teie voodi juurde ning naerda teie keha väärikuse üle.
Ta naerab välja teie mõistlikud tunded ja mässib need siis kuivadesse merikasvudesse, kui õrnad amforad. Vaat nii tapab mugavuseiha hinge püüdlused, hiljem aga sammub naeratades matustel.
Kuid teie, ruumi lapsed, isegi unes pidurdamatud, teie ei lase end püüda ja taltsutada.
Teie kodu ei saa olema ankur vaid unistus. See ei saa olema mitte särav varjualune, mis katab haava, vaid laug, mis kaitseb silma.
Ja te ei peida oma tiibu vaid selleks, et uksest siseneda ja ei langeta pead vaid selleks, et mitte oma pead vastu madalat uksepiita ära lüüa.
Ja te ei karda hingata seepärast, et seinad võivad seepärast praguneda ning kokku langeda.
Te ju ei kavatse elada hauakambris, mille on teinud surnud elavate jaoks.
Sest kui ilus ja rikas poleks ka teie kodu, ei säilita ta teie unistust ega peida teie ängistust.
Sest see, mis teis ei oma piire, jääb taevapaleesse, mille uks on hommikuudu ja mille aknad on öö laul ja vaikus”.
xxx
…………………………………………………………………………………………
xxx
……………………………………………………………………………………………
xxx
Ja siis astus üks linna kohtunikest ette ja ütles: “Räägi meile Kuritööst ja Karistusest”.
Ja tema ütles nii: “Siis, kui teie hulkurivaim lahkub, justkui tuulte mängukann.
Siis olete te üksi ja kaitsetu ning saadate korda kuritegusid teiste vastu, tähendab ka enese vastu.
Ja selle halva pärast, mida te olete teinud, peate te varuma kannatust ning ootama, kui olete koputanud väravale, mis avaneb vaid õndsatele.
Kui ookean, on avar teie Mina jumalik osa. See jääb alati puhtaks.
Kuid kui eeter, hoiab ta endas vaid neid, kel on tiivad.
Ja teie Mina jumalik osa sarnaneb päikesele.
Ta ei tea neid radasid, mida-mööda liigub mutt või urgusid, kus roomavad maod.
Kuid mitte ainult teie Mina jumalik osa ei ela teis.
Palju on teis veel inimeselt ning palju isegi tollelt, kes elas veel enne teda.
Sellelt, mis elab kehatult teis teie eellaselt pügmeelt, kondab uimaselt udus, soovides ärgata.
Kuid vaid sellega, mis on teis Inimene, räägin ma.
Ei tea ju jumalik osa teie Minas, ega ka pügmee, vaid ikka ainult see, mis on Inimesest, mis on kuritegu ning millist karistust see väärib.
Tihti kuulsin ma – te rääkisite sellest, kes tegi kurja nii, nagu ei oleks ta üks teie hulgast, vaid oli teie jaoks seikleja, tulnuks teisest maailmast.
Mina aga räägin, et nagu pole pühakul võimalik tõusta kõrgemale kõige kõrgemast, mis igaühes teis sisaldub.
Nii pole ka kurjal ning nõrgal võimalik langeda madalamale kõige madalamast, mis samuti igaühes teie olemas on.
Ja nagu üks leht ei saa kolletuda ilma kogu puu vaikiva nõusolekuta.
Nii ei saa ka kiusaja teha halba, kui mitte kõik teist ei sooviks sedasama salajas teha.
Ei lähe te ju üksinda, vaid kõik koos, kui rongkäik, oma Mina jumalikkuse poole.
Ja te olete üheaegselt nii rändaja kui ka tee.
Ja kui keegi teist kukub, kukub ta nende eest, kes temale järgnevad, et nood ei komistaks kivi otsa. Jah, kuid ta kukub ka nende eest, kes ees lähevad, kes on küll jalgadest tugevad, kuid ikkagi ei võtnud kivi eest ära.
Ja ütlen teile veel seda, mis teile üldse ei meeldi: Mõrvatu pole vaba vastutusest enese mõrvamise eest.
Ja röövitu pole süütu selles, et teda rööviti.
Ja pühak ei saa patuse tegudest end eraldada.
Ja see, kel puhtad käed, pole puhas petise tegudest.
Jah, süüdlane on tihti ise kannatanu ohver.
Ja veel tihemini kannab süüdimõistetu karistust nende eest, kes on jäänud patuta ning keda ei süüdistata.
Pole võimalik eraldada õiglust ebaõiglusest ning head patusest. Sest need on päikese pilgu all alati üks, justkui valge ja must niit, mis on kokku põimitud.
Ja kui must nii rebeneb ei vaata ketraja üle mitte ainult kogu kedratud materjali vaid katsub üle ka ketrusmasina.
Ja kui keegi võtab süüdistada kellegi truudusetut naist, las ta kaalub ära ka tema mehe südame ja mõõdab ära tolle hinge kõigi mõõtupuude järgi.
Ja las see, kes seab valmis vitsad kiusajale, vaatab hinge sellele, keda kiusati.
Ja kui keegi teist võtab karistada pühakute nimel ning on valmis langetama kirve kurjusepuusse, las ta vaatab ka selle juuri.
Ja, loomulikult, leiab ta sealt kurja juured, kuid leiab ta sealt ka headuse juured, kasuliku juured ning kasutu juured, mis on maa südame vaikuses kokku põimunud.
Ja teie, kohtunikud, kes te soovite olla õiglased. Millise kohtuotsuse kuulutate välja te sellele, kes on kehalt puhas, kuid hingelt varas?
Ja kuidas karistate te seda, kes oma tegudelt on petis ning rõhuja.
Ja samal ajal on ise pettuse ning vägivalla ohver?
Ja kuidas karistate te neid, kelle kahjatsus on juba suurem, kui see, mis ta korda saatis? Sest, kas pole siis kahjatsus just see, mida soovib süüaluselt saada õigusemõistmine, mida te nii suure rõõmuga teenite?
Ja ikkagi ei saa te anda kahjatsust süütule, või siis seda süüdlase südamelt ära võtta.
See tuleb kõigest hoolimata öösel, et inimene saaks ärgata ning ennast vaadata.
Teie aga, kes te soovite õiglust mõista, kuidas te seda mõistate, kui pole asja peale päevavalguses vaadanud?
Vaid siis te mõistate, et see, kes kukkus ning see, kes seisab on kõigest üks ja sama inimene, kes asub hämaruses pügmeeluse ning tema hinges pesitseva jumalikkuse vahel.
Pole ju ka pühakoja nurgakivi mingil moel kõrgem pühakoja vundamendi kõige madalamast kivist“.
xxx
Ja siis ütles advokaat: „Mida arvad sa meie Seadustest, õpetaja?“
Ja tema vastas nii: „Te loote suure mõnuga seadusi ning veel suurema mõnuga rikute neid.
Nagu lapsed, kes ookeanikaldal rannas ehitavad aina uusi liivalosse, et need siis naeru saatel katki astuda.
Kuid seni, kui te oma liivalosse ehitate, kannab ookean kaldale üha uut liiva.
Ja iga kord, kui te lõhute seda, mille just ehitasite, naerab ookean teie lihtsameelsete üle.
Aga kuidas olla inimestega, kelle elu ei ole ookean ning inimese poolt loodud seadused pole vaid liivalossid?
Kuidas olla nendega, kelle jaoks elu on kalju, seadus aga kirka, mille abil loodavad nad kalju vormi oma tahtmist järgi muuta?
Kuidas olla tantsu vihkava vigasega? Kuidas olla härjaga, kes on armunud oma rakmetesse ja kelle jaoks on metsas jalutavad põder ning kits koduta hulgused?
Kuidas olla vana maoga, kes ei suuda enam nahka vahetada ja nimetab seepärast kõiki teisi, kes seda suudavad, häbituteks?
Ja kuidas olla sellega, kes istub esimesena pulmalauda, kui ta aga on söömisest ja joomisest väsinud, lahkub, öeldes, et igasugu peod on lihtsalt korrarikkumine, need aga kes pidutsevad, rikuvad seadust?
Mida ütlen ma nende kõigi kohta?
Kas vaid seda, et nad küll seisavad päikesekiirtes, kuid päikesekiired paistavad neile vaid selga?
Kuid nemad näevad vaid omaenda varje ja oma varje peavad nad seadusteks.
Ja mis on nende jaoks päike, kui vaid varjude tekitaja?
Ja kas pole nende seadusekuulekus siis lihtsalt silmilelangemine, et siis piki neid varje maad mööda roomata?
Kuid teie, kes te liigute näoga päikese poole, kas siis maa peale langevad varjud peatavad teid?
Ja teie, kes te sõbrustate tuultega, kas teile on tõesti tarvis keerlevat tuulelippu, et see teile teed näitaks?
Milline inimeste poolt loodud seadus seob teie käed, kui te ise, heites endalt päitsed, ei puutu teiste vanglauksi?
Milline inimeste poolt loodud seadus hirmutab teid, kui te just tantsides ei komista teiste ahelatele?
Ja kes teie üle kohut mõistab, kui te end riietest vabastate, kuid ei heida neid teiste teele?
Orfalessa inimesed, te võite trummi vaikima sundida ja lasta lüüra keeled lõdvaks, kuid kes suudab räästa vaikima sundida?”
xxx
Ja oraator ütles: “Räägi meile Vabadusest”.
Ja tema vastas nii: “Linnaväravate juures ning teie kodukolde juures olen ma märganud, kuidas te olete maha langenud ning oma vabaduse eest palvetanud.
Just sedasi langevad oma türanni ees maha orjad ning kiidavad teda, kuigi too neid hukkab.
Ja pühakoja juures võsas ja tsitadelli varjus olen ma näinud kuidas isegi kõige vabamad teist kannavad oma vabadust, kui päitseid ja ahelaid.
Ja minu süda tilgub verd, sest te saate vabad olla vaid siis, kui teie soov vabad olla muutub teile harjumuseks ning te ei räägi enam igal võimalusel vaba olemisest, kui teie eesmärgist ja ettemääratusest.
Te saate tõepoolest vabad olema, kui teie päevad saavad täis toimetusi, teie ööd aga täis soove ning nukrust.
Ja kui nendest ümbritsetuna te lõpuks end lahti tõmbate ning tõusete elu kohale, olgu või alasti, kuid heitnud endalt kõik sidemed – vaat siis olete vabad.
Kas saate te kuidagi oma päevade ja ööde kohale tõusta, ahelaid purustamata, milledega te juba asjade mõistmise alul oma tuleviku kängitsesite?
On ju see, mida te nimetate vabaduseks, kõige kindlamaks ahelaks ning selle lülid säravad päikese paistel ning pimestavad teie silmi.
Ja mis veel, kui mitte teie Mina osakesed, peate te lõhkuma, et olla vabad?
Kui on olemas ebaõiglane seadus, mida te tahaksite ära muuta, pidage meeles, et kunagi kirjutasite te selle seaduse oma käega omaenda laubale.
Ja te ei kustuta seda, isegi kui põletate oma seaduseraamatud ning ei pese seda teie kohtunike laupadelt, isegi kui kallaksite selleks nende peale terve mere.
Ja kui te kavatsete türanni võimuta jätta, vaadake eelkõige kas tolle troon, mis asub teie hinges, on hävitatud. Saab ju türann vabade ning uhkete üle võimutseda vaid juhul, kui vaid nende vabaduse sees on türannia ning nende uhkuse sees peidab end häbi.
Ja kui te soovite endalt heita mingi mure, siis teadke, et see mure oli sinna pandud teie endi poolt, mitte aga kellegi teise poolt.
Ja kui te soovite oma hirmust vabaneda, siis teadke, et selle hirmu häll asub teie südames, mitte aga selle käes, keda te kardate.
Tegelikult liigub kõik teie sees pidevas tantsus: nii see, mida te soovite, kui ka see, mida te kardate, nii eemaletõukav, kui ka soovunelm, nii see, mille poole te püüdlete, kui ka see, mida sooviksite vältida. Kõik need asjad liiguvad teie sees, kui valguselaigud ning varjud, mis on paaridena kokku põimunud.
Ja kui üks vari hajub, olles valguselaiguga kokku sulanud, ning kaob, siis see, mis alles jääb, muutub varjuks teisele, veelgi eredamale valgusele.
Nii ka teie vabadus, pääsedes ahelaist muutub ta ise veelgi suuremat vabadust aheldavaks ketiks“.
xxx
Ja pühakoja preestrinna hakkas uuesti rääkima ning ütles: „Räägi meile Mõistusest ja Ihast“.
Ja tema vastas ning ütles nii: „Teie hing on tihti lahinguväljaks, kus teie mõistus ning arukus võitlevad soovide ning ihaga.
Kui ma võiksin saada rahuvalvajaks teie hinges, muudaksin ma nende stiihiate võitluse meloodia ühtsuseks.
Kuid kuidas saan ma seda teha, kui te ise ei taha samasugune rahuvalvaja olla, ei taha olla iga enda sees valitseva stiihia armsam?
Teie mõistus ja teie kirg on teie hingelaeva tüür ja puri.
Ja kui teie puri või rool purunevad, saab teie fregatt vaid sihitult triivida, või jääb ta keset ääretut merd ulpima. Sest kui mõistus üksi juhib, on see jõud, kuid selline, mil teatud piir, kui aga kirg on kontrollimatu, on see leek, mis jätab järgi ahervaremed.
Seepärast lubage oma hingel tõsta mõistus kire kõrgusele, et ta oleks võimeline laulma.
Ja las mõistus juhib teie kirge arukalt, et kirg saaks iga päev uuesti sündida ning oma tuhast tõusta kui fööniks.
Ma tahaks, et te vaataksite oma arutlustele ning oma soovidele, kui kahele kallile külalisele, kes istuvad teie lauas.
Te ju ei loe üht oma külalist teisest paremaks, sest see, kes hoolitseb rohkem ühe külalise eest, kaotab mõlema armastuse ning austuse.
Küngaste vahel, kui istute valgete pärnade vilus, naudiskledes põldude ning heinamaade vaikust ja rahu, öelgu teie süda vaikselt: “Jumal puhkab mõistuses”.
Ja kui tuleb torm ning metsikud tuuled räsivad metsa ja pikne ning kõu kuulutavad taeva suursugusust, hõisaku teie süda ülimas ootuses: “Jumal annab kirele liikumise”.
Ja kuna te olete vaid jumalike sfääride hingus ning vaid leheke Jumala metsas, peate ka teie puhkama arukuses ja kires kogema liikumist”.
xxx
Ja siis hakkas rääkima naine, öeldes: “Räägi meile Valust”.
Ja tema vastas nii: “Teie valu tuleb sellest, et puruneb kaitsekiht, mis varjab teid asjade mõistmise ees. Et vilja süda saaks päikest näha, peab tema kõva koorik purunema, nii peate ka teie valu tundma.
Ja kui teie süda ei jätaks imetlemast imesid, mida elu teile iga päev ette annab, ei tunduks valu teile kindlasti mitte lühem, kui rõõm.
Ja kui lepiksite aastaaegade vaheldumisega teie südames, sarnaselt sellele, kuidas te lepite aastaaegade vaheldumisega teie põldudel.
Ja vaatleksite rahuga oma nukruse talve.
Suurema osa oma valust valisite te ise. See on kibe eliksiir, millega teie sees olev tohter ravib haiget osa teie Minast.
Seepärast usaldage oma tohtrit ja jooge tema poolt väljakirjutatud rohtu vaikides, vastuvaidlematult:
Sest, olgu käsi kui raske ja julm, seda juhib hooliv Nähtamatu käsi.
Ja see kruus, mille ta teile ulatab, küll põletab teie huuli, on valmistanud pottsepp savist, mis on niisutatud tema enda pühade pisaratega”.
xxx
Ja küsis mees: “Räägi meile Enese Tundmaõppimisest”.
Ja tema vastas nii: “Teie südamed teavad, kuid vaikivad päevade ning ööde saladustest.
Kuid teie kõrvad tahavad kuulda seda, mida teie süda teab.
Ja te kuulete sõnades seda, mida te alati oma mõtetes teadsite. Ja te puudutate sõrmedega teie unistuste paljast keha.
Nii peabki see olema.
Peab ju teie hinge varjatud allikas maapinnale pääsema ja vulisedes mere poole jooksma.
Ja teie piiritute sügavuste aarded peavad teie silmadele nähtavaks saama.
Ja ärgu olgu kaalusid, millega seda aaret kaaluda, mis teile tundmatu on.
Ja ärge püüdkegi oma teadmiste sügavust mõõdulindiga mõõta. Sest Mina on meri, millel pole piire ja mida pole võimalik mõõta.
Ärge öelge: “Ma olen tõe leidnud”, öelge: “Ma leidsin tõe kübeme”.
Ärge öelge: “Ma olen leidnud tee, mida mööda kõnnib hing”, öelge: “Ma kohtasin hinge, mis kõnnib minu teed”.
Sest hing kõnnib igat teed. Sest hing ei kõnni otseteed ja ei kasva kui pilliroog.
Sest hing on kui lootuselill, avab oma õielehed ühe teise järel ning nende hulka ei ole võimalik kokku lugeda”.
xxx
Siis ütles õpetaja: “Räägi meile Õpetusest”.
Ja tema ütles nii: “Mitte üks inimene ei näita teile rohkem, kui see, mis tukub poolunes teie teadvuse koidikul.
Ja õpetaja, kes jalutab pühakoja hämaruses saadetud oma õpilastest, ei kingi neile mitte oma tarkust, vaid ainult usku ja võimet armastada.
Kui ta on tõepoolest arukas, ei kutsu ta teid oma arukese koju, vaid saadab teid teie enda mõistuse kodu ukseni.
Astronoom võib teile rääkida oma ruumimõistmisest, kuid ta ei saa anda teile oma mõistmist.
Muusik või laulda teile rütmust, mis meid kõikjal ümbritseb, kuid ta ei saa anda teile kuulmist, et tajuda seda rütmi või häält, et seda korrata.
Ja see, kes on meister numbriteaduses, võib jutustada teile mõõtude ning kaalude maailmast, kuid ta ei saa teid sinna viia. Sest ühe inimese selgusehetk ei võta oma tiiva alla teist inimest.
Ja igaüks teist seisab üksinda Jumala palge ees, nii peab igaüks teist olema üksi ka oma Jumala teadmises ja Maailma mõistmises”.
xxx
......................................
...................................
xxx
.....................................
....................................
xxx
Ja astroloog ütles: “Õpetaja, aga Aeg – mis see on?”.
Ja tema vastas nii: “Te tahaksite mõõta mõõtmatut ja hõlmamatut aega.
Te tahaksite ennast kohandada ja isegi oma vaimu mööda teed, mis vastab kellaajale ning aastaaegadele.
Ajast soovite te teha oja, mille kaldal te istuksite, vaadates kuidas aeg jookseb.
Ja ikkagi mõistab muutumatu teie sees, et elu ei allu ajavoolule.
Ja teab, et eile on vaid tänase mälestus, homme, aga – tänase unistus.
Ja see, mis teis laulab ja naudib, elab ikka veel selles esimese sekundi piires, mis heitis tähed maailmaruumi.
Kes teist ei tunneks, et tema armastuse jõud on piiritu?
Ja kes ei tunneks, et seesama armastus, sama piiritu, on peidus tema enda sees ja ei liigu vaid ühe armastusemõtte juurest teise juurde või ühe armastuseteo juurest teise juurde?
Ja kas pole siis aeg sama mis armastus – jagamatu ja piiritu?
No kui te just oma mõtetes peate aega aastaaegadega mõõtma, las iga teie aastaaeg hõlmab kõik teised aastaajad.
Ja las ta täna embab oma minevikku, mähkides ta mälestustesse, ja tulevikku, tema kirgliku sooviga”.
xxx
Ja üks linna vanematest ütles: “Räägi meile Headusest ja Kurjusest”.
Ja tema vastas: “Headusest teis võin ma rääkida, mitte aga kurjusest. Sest, mis on kurjus, kui mitte headus, omaenda näljast ja janust ära vaevatud?
Tõepoolest, kui headus on näljane, otsib ta toitu isegi pimedates koobastes ja kui tal on janu, joob ta isegi surnud vett.
Te olete head, kui te olete iseendaga ühtne. Kuid isegi juhul kui olete lahutatud, pole te kurjus. Sest isegi kodu, kus pole üksmeelt, pole veel vargapesa, see on vaid kodu, kus pole üksmeelt.
Ja tüürita laev võib eesmärgita triivida ohtlike saarte vahel ja siiski mitte põhja minna.
Te olete head, kui sunnite end kinkima. Kuid ka siis, kui te tahate endale saada, pole te kurjus.
Sest kui te soovite omandada, olete te juur, mis Maa rindadest imeb nende piima.
Loomulikult ei saa vili juurele öelda: “Ole kui mina, värske ning alati oma küllust jagav”. Sest vilja jaoks on jagamine tema ettemääratus, samuti kui võtmine on juure määratus.
Te olete headuse kandjad, kui te räägite, teie tunded ei maga, nad peegelduvad sõnades.
Kuid te pole kurjuse kandja isegi siis, kui teie keel pobiseb midagi ilma eesmärgita samal ajal, kui teie Mina magab.
Sest isegi pobisemine tugevdab nõrka keelt.
Te olete headuse kandjad, kui te liigute jõuliselt oma eesmärgi poole ja kui teie sammud on julged. Kuid te pole kurjuse kandja isegi siis, kui liigute longates.
Ka see, kes lonkab, liigub kõigest hoolimata edasi.
Kuid teie, kes te olete tugev ja kiire, vaadake, et te ei lonkaks ehtsa lombaka ees, mõeldes, et sellega teete te heateo.
Te olete hea, lugematutes heategudes, kuid te ei kanna kurjust ka siis, kui te heategusid ei tee. Te lihtsalt kaotate mõttetult aega ja venitate.
Kahju, et hirved ei saa kilpkonnadelt kiirustamist õppida.
Teie soovi taga, teha oma Mina tohutuks, on teie headus ja see soov on kõigis teis. Kuid mõnes on see soov võimas kui vool, mis kihutab mere poole, viies endaga kaasa mäenõlvade saladused ja metsa laulud.
Teistes on aga seesama soov kui vaikne oja, mis eksleb omaenda siksakkides ja mis ei jõuagi mereni.
Kuid see, kes on kannatamatu ärgu ütelgu sellele, kes on rahulik: “Miks sa ei kiirusta ja peatud?”.
Sest tõeline headuse kandja ei küsi paljalt: “Kus on sinu riie?”, või kodutult: “Mis juhtus sinu koduga?””
xxx
Siis ütles preestrinna: “Räägi meile Palvest”.
Ja tema vastas nii: “Te palvetate, kui teil on käes puudus või mure, aga võiksite palvetada ka oma rõõmupäevadel ja küllusepäevadel.
Sest, mis on Palve, kui mitte teie taevaavarustes elava Mina jätk?
Ja kui teil hakkab parem, kui te oma pimedust neisse avarustesse valate, tekib teil vajadus sinna valada ka oma südame hommikuvalgust.
Ja kui te siis, kui teie hing kutsub teid palvusele, suudate vaid nutta, peab ta teid aina uuesti sinna kutsuma, kuni teie nutt muutub naeruks.
Kui te palvetate, tõusete te kõrgustesse, et kohtuda seal nendega, kes samuti palvetavad sel hetkel ja keda te ilma palveta ei oleks mitte kunagi kohanud.
Seepärast olgu teie reis, selle nähtamatu templi rüppe, vaid vaimustuse ja rõõmu reis.
Sest kui te sisenesite templisse vaid selleks, et paluda – teile ei anta.
Ja kui te sisenesite sinna vaid selleks, et ennast alandada – teid ei tõsteta.
Ja kui te tulite templisse, et paluda teiste heaolu eest – teid ei kuulda.
Piisab vaid sellest, et te tolle nähtamatu pühakoja uksest sisse astuksite.
Ma ei saa teile teie palve sõnu suhu panna. Jumal ei kuula teie sõnu.
Ta teeb seda vaid siis, kui ta ise need sõnad teie suhu paneb.
Ja ma ei saa õpetada teid paluma oma meresid, metsi ja mägesid. Kuid teie, nende mägede merede ja metsade lapsed, leiate ise need sõnad oma südamest.
Ja kui te vaid kuulatate öises vaikuses, kuulete te kuidas nad vaikides räägivad: „Me Jumal, sa lõid meie tiivulise Mina ja sinu tahtmine räägib meis. See on sinu soov, mis soovib meis. Sinu soovi järgi muutuvad ööd, mis sulle kuuluvad, päevadeks, mis samuti sulle kuuluvad.
Me ei saa sinult midagi paluda, sest sa tead meie vajadusi veel enne seda, kui see teis tärkab.
Sina lõid meis vajaduse, ja andes meile iseendast veel enam, annad meile kõik, mis me vajame“.“
xxx
.......................................................
xxx
Ja poeet astus ette ning ütles: „Räägi meile Ilust“.
Ja tema vastas nii: „Kust leiate te ilu ja kuidas selle ära tunnete, kui see ise ei saa olema teie tee ja juht?
Ja kuidas te temast räägite, kui ta ei ole see ketraja, kes teie jutulõnga ketrab?
Haletsusväärne või haavatu ütleb: „Ilu, headus ja halastus. Kui noor ema, kes häbeneb veel oma suurepärasust, liigub ta meie hulgas“.
Ja kirglik ütleb: „Ei, ilu on midagi võimast ja hirmutavat. Kui raju vapustab ta maad jalge all ning taevast pea kohal“.
Väsinud ja rammetu ütleb: „Ilu on kui vaikne sosin. Ta räägib meie hingega. Tema hääl vaikib meie sõnatuse ees, kui nõrk leek, mis väriseb hirmust pimeduse ees“.
Samas ütleb rahutu: „Me kuulsime teda mäetippude vahel hüüdmas. Ja tema hüüetega kaasnesid kabjaplagin ja tiivasahin ja lõvide möire“.
Õhtul ütleb linnavalvur: „Ilu saabub idast koos koiduga“.
Aga keskpäeval ütlevad need, kes töötavad või reisivad: „Me nägime seda loojanguakendest maa kohale kummardununa“.
Talvel ütleb lumevangis olev: „Ta tuleb kevadega, mis nõlvadel jookseb“.
Aga suvekuuma preestrid ütlevad: „Me nägime teda sügislehtedega tantsimas. Ja me nägime lumesalke tema juustes“.
Kõike seda räägite te ilust. Ja ikkagi, tegelikult ei rääkinud te ilust, vaid oma rahuldamata vajadustest.
Ilu aga, pole vajadus vaid ekstaas.
See pole kuivanud suu või almuseks sirutatud tühi käsi.
See pole kujund, mida on võimalik näha, või laul, mida on võimalik kuulda.
See on kujund, mis teie ees seisab, kuigi olete silmad sulgenud, ja laul, mida te kuulete, kuigi olete oma kõrvad kinni toppinud.
See pole mahl, mis on säilinud puu maharebitud koores, ja see pole ka küünisega kinnitatud tiib.
See on igavesti õites aed, ja pidevalt lendavate inglite unenägu.
Orfalesa inimesed, ilu on Elu, kui Elu oma pühalt näolt loori kergitab.
Kuid te ise olete see Elu, ja te ise olete tema loor.
Ilu on igavik, mis end peeglist vaatab.
Ja te ise olete see igavik, ja te ise olete tema peegel".
xxx
Ja siis hakkas Almira rääkima, öeldes: “Me tahame sinult küsida Surma kohta”.
Ja tema ütles nii: “Te tahaksite surma saladust teada saada. Kuid kuidas te seda leiate, kui te ei otsi seda elu südamest?
Öökull, kelle pimedusega harjunud silmad on päeval pimedad, ei suuda valguse saladuselt katet kergitada.
Kui te tõepoolest tahate surma hingust, avage oma süda elu kehale pärani.
Sest elu ja surm on üks tervik, nagu jõgi ja meri on samuti üks tervik.
Teie lootuste ja soovide sügavuses pesitseb teie vaikiv teispoolsuse tundmine.
Ja kui viljaterad, mis magavad lume all, unistab teie süda kevadest. Uskuge neid unenägusid, sest neis on peidus igavikuväravad.
Teie surmahirm on vaid karjuse värin, kes seisab oma kuninga ees, kelle käsi on valmis teda autasustama. Kas siis karjus ei ole õnnelik, kuigi väriseb, et kuningas ise autasustab teda?
Ja ikkagi, kas ei mõtle ta kõige rohkem oma värinast?
Kas siis surra ei tähenda lihtsalt alasti tuule alla seista, et ühineda, sulada päikesega?
Ja kas siis hingamise peatumine pole kõigest tema vabanemine rahututest tõusudest ja mõõnadest, nii, et ta tõuseks ja lahustuks ilma mingite takistusteta Jumala otsingul?
Olles vaid vaikimise jõest joonud, suudate te tõeliselt laulda.
Ja kui te mäe tippu tõusete, vaid siis saate te alustada laskumist.
Ja kui maa saab kogu teie keha, alles siis alustate te oma tõelist tantsu.
Ja taas oli käes õhtu".
xxx
Ja Almitra, selgeltnägija, lausus: „Õnnistatud olgu see päev ja see paik ja sinu vaim, kes on kõnelnud“.
Ning ta vastas: „Kas olin see mina, kes kõneles? Kas polnud ma mitte ka kuulaja?“
Siis laskus ta mööda templitreppi alla ja kõik inimesed järgnesid talle. Ning ta jõudis oma laevale ja tõusis tekile ja pöörduses uuesti inimeste poole, kõrgendas ta häält ja lausus:
„Orfaleesi rahvas, tuul veenab mind teist lahkuma. Ehk ma pole küll niisama kärsitu, ometi tuleb mul minna.
Meie, rändajad, igavesti üksiklase raja otsingul, ei alusta ühtegi päeva sealsamas, kus saatsime mööda eelmise, ja ükski koidik ei leia meid sealt, kuhu jättis meid päikeseloojang.
Isegi siis, kui maa magab, oleme meie teel.
Meie oleme visa taime seemned ja nimelt oma küpsuses ja südamekülluses antakse meid tuule meelevalda ning paisatakse laiali.
Põgusad olid minu päevad teie seas ja veelgi põgusamad olid sõnad, mida laususin.
Aga kui minu hääl peaks hääbuma teie kõrvus ja minu armastus hajuma teie mälust, siis tulen ma tagasi, ja kõnelen siis juba rikkama südamega ja vaimukuulelikumail huulil.
Jah, tõusuvees pöördun ma tagasi, ja kui mind ka surm peaks varjama ja suurem vaikus ümbritsema, ikkagi otsin ma taas teie mõistmist.
Ja mitte asjatult ei otsi ma seda. Kui miskigi sellest, mida olen kõnelnud, peaks olema tõde, siis saab see tõde end ilmutama selgemal häälel ja sõnades, mis on lähemas suguluses teie mõtetega.
Ma lahkun koos tuulega, Orfaleesi rahvas, ei lange aga mitte tühjusse; ja kui see päev ka pole teie vajaduste ja minu armastuse täitumine, siis olgu see ühe järgmise päeva tõotus.
Inimese vajadused muutuvad, aga mitte tema armastus, ega ka mitte tema soov, et armastus rahuldaks tema vajadused.
Teadke sellepärast, et saabun tagasi suuremast vaikusest. Uduloor, mis hajub koidiku saabudes, jättes põldudele vaid kaste, tõuseb ja koguneb pilveks ning langeb siis vihmana maha.
Ning olen minagi olnud otsekui udu.
Öövaikuses olen ma jalutanud teie tänavatel ja minu vaim on sisenenud teie majadesse, ja teie südamelöögid on kajanud minu südames ja teie hingeõhk on puudutanud minu põske ja teid kõiki olen ma tundnud.
Oo jaa, ma teadsin teie rõõmu ja valu, ja teie unes olid teie unenäod minugi jagu.
Ja tihtigi olin ma teie seas otsekui mägijärv kesk ahelikke.
Minus peegeldusid teie mäetipud ja laugjad nõlvad ja koguni teie mõtete ja ihade mööduvad karjad.
Ja minu vaikusse kõlasid teie ojas mängivate laste naerukilked ja teie jõe ääres istuvate noorukite igatsusohked.
Ning mu sügavusse jõudes ei lakanud ojad ja jõed veel laulmast.
Ometi sisenes minusse miski, mis oli magusam naerust ja suurem igatsusest.
See oli piiritu teis.
Hiiglane, kelle rakud ja musklid teie kõigest olete. See, kellel üminas on kogu teie laul vaid hääletu vabin.
Tema üüratuses olete teiegi üüratult suured.
Ja teda vaadeldes vaatlesin ja armastasin ma teid.
Sest milliste kaugusteni võiks küündida armastus muidu kui selles piiritus avaruses?
Mis nägemused, mis lootused, mis oletused võiksid tõusta kõrgemale sellest lennust?
Nagu õunapuuõitega kaetud hiigeltamm on hiiglane teis.
Tema vägevus kinnitab teid maa külge, tema lõhn tõstab teid taevasse ja tema kestvuses olete surematud.
Teile on öeldud, et nii nagu ahel, olete teiegi niisama nõrgad nagu teie nõrgim lüli.
See on vaid pool tõest.
Te olete ka niisama tugevad kui teie tugevaim lüli.
Mõõta teid teie vähima teo järgi on sama, mis arvestada ookeani jõudu tema lainetevahu järgi.
Mõista kohut teie läbikukkumiste üle on sama, mis heita aastaaegadele ette nende püsimatut vaheldumist.
Oo jaa, te olete otsekui ookean.
Ja ehk küll teie kaldaisse kinni jooksnud laevad ootavad tõusuvett, ei saa teie, just nagu ookeangi, oma tõusu ja mõõna tagant kiirustada.
Ja samuti olete otsekui aastaajad. Ja ehk küll te oma talves keeldute uskumast oma kevadest,
Ometi naeratab teis puhkav kevad oma poolunes ega pole sugugi solvatud.
Ärge arvake, et ma kõnelen teile seda kõik selleks, et võiksite üksteisele lausuda: „Küll ta ikka kiitis meid. Ta nägi meis ainult head.“
Kõnelen teile sõnades vaid sellest, mida te isegi oma mõtetes teate.
Ja mis on sõnade teadmine muu kui sõnatu teadmise vilets vari?
Teie mõtted ja minu sõnad on lained kinnipitseeritud mälust, kus on talletatud meie eilsed,
Ja iidsed päevad, mil maa ei tundnud meid ega ennastki.
Ja ööd, mil maa ilm meelesegadusest pingul.
Targad mehed on tulnud teie juurde, et jagada oma tarkust.
Mina tulin, et saada osa teie omast: Ja ennäe, ma olen leidnud midagi tarkusest suuremat.
See on leeklev vaim teis, mis üha ahmib juurde iseennast.
Samal ajal kui teie tema hõljumist tähele panemata oma närbuvaid päevi taga nutate.
See on eluotsingul elu kehades, mis kardavad hauda. Siin pole haudu.
Need mäed ja tasandikud on häll ja jalatugi.
Mil iganes möödute paigast, kuhu olete matnud oma esiisad, vaadake tähelepanelikult ja te näete seal iseend ja oma lapsi käsikäes tantsimas.
Tõesti, tõesti, sageli rõõmutsete te seda ise teadmata.
Teised on tulnud teie juurde, kelle kuldlubaduste peale te omas usus olete andnud vaid rikkused ja võimu ja väe.
Vähem lubadustestki olen ma teile andnud ja ometi olete olnud minu vastu veel heldekäelisemad.
Veel sügavama elujanu olete teie minule andnud.
Päris kindlasti pole olemas inimesele suuremat kingitust kui see, mis kõik tema eesmärgid muudab paotuvateks huulteks ja kogu elu purskavaks allikaks.
Millal iganes ma tulen allikale jooma, leian eest januneva vee.
Ja see joob mind nagu mina teda.
Mõned teist on pidanud mind uhkeks ja ülemäära häbelikuks, et võtta vastu kingitusi.
Ja ehk ma küll olen toitunud marjadest mägedes siis, kui te oleksite tahtnud mind näha endi seltsis laua ääres,
Ja maganud templitrepi astmetel, kui te mulle meelsasti ulualust oleksite pakkunud,
Kas polnud mitte teie armastav mure minu päevade ja ööde pärast see, mis tegi toidu mu suulaele magusaks ja rüütas mu une nägemustesse?
Selle eest õnnistan ma teid iseäranis: te annate palju ega tea, et te midagi annaksite.
Tõesti, tõesti, lahkus, mis iseend peeglist silmitseb, kivistub,
Ja heategu, mis end hella nimega nimetab, saab needuse isaks.
Ja mõned teist on mind hüüdnud hulguseks, kes on joobunud omaenda üksildusest.
Ja teie olete öelnud: “Ta peab nõu puudega metsas, aga mitte inimestega.
Ta istub üksipäini mäenõlvakul ja vaatab alla meie linna peale”.
Tõsi ta on, et olen tõusnud mägede otsa ja rännanud mööda kaugeid paiku.
Kuidas ma veel võinuksin teid näha, kui mitte suurest kõrgusest või kaugusest?
Kuidas võiks üldse olla tõeliselt lähedal, olemata kaugel?
Ja teised teie seast on mind hüüdnud, küll mitte sõnades, öeldes:
“Võõras, võõras, kättesaamatute kõrguste armastaja, miks elutsed sa mäetippude keskel, kuhu kotkad ehitavad oma pesi? Miks püüelda saavutamatut? Milliseid torme tahaksid sa püüda oma võrku? Ja milliseid hajuvaid õhulinde jahid sa taevas?
Tule ja ole üks meie seast.
Lasku alla ja kustuta oma nälga meie leivaga ning janu meie veiniga."
Oma hinge üksilduses ütlesid nad seda, ent kui nende üksildus olnuks sügavam, oleksid nad teadnud, et ma ei otsindu muud kui vaid teie rõõmu ja valu saladust.
Ja ma jahtisin vaid teie kõrgemaid Minasid, kes kulgevad taevaid pidi.
Aga jahtija oli samaaegselt ka saak, sest paljud minu nooltest lahkusid vibunöörilt vaid selleks, et tabada mu enese südant.
Ja lendaja oli samaaegselt ka roomaja, sest kui mu tiivad olid päikeses laiali sirutatud, langes neist maapinnale kilpkonna vari.
Ja uskuja minus oli samaaegselt ka kahtleja, sest sageli olen puudutanud sõrmega omaenese haava selleks, et mul võiks olla suurem usk teisse ja suurem teadmus teist.
Ja selle teadmuse ja selle usuga ütlen ma teile, et teie ei ole mitte hõlmatud oma kehadest ega mõistetud majade ja põldude külge. Teie olemus elutseb mägede kohal ja uitab ringi koos tuuleõhuga.
See pole mitte olend, kes roomab päikese kätte sooja või poeb pimeduse urgudesse varjule, Vaid vaba olevus, vaim, kes ümbritseb maakera ja liigub taevaruumis.
Kui need sõnad peaksidki hämarad olema, siis ärge püüdke neid selgitada.
Hajus ja udune on kõikide asjade algus, aga mitte nende lõpp.
Ja meelsasti näeksin ma, et te mäletaksite mind algusena.
Elu ja kõik, mis elab, on sigitatud udus ja mitte kristallis.
Ja kes teab, kas kristall polegi mitte hääbuv udu?
Tahaksin, et te mind meenutades mäletaksite: see, mis tundub teis kõige nõrgemana ja heitlikumana, on kõige tugevam ja kõige otsustavam.
Kas pole mitte teie hingeõhk kasvatanud ja karastanud teie luustikku?
Ja kas pole mitte unenägu, mida keegi teist ei mäleta, ehitanud teie linna ja kujundanud kõik, mis selles leidub?
Kui te vaid suudaksite näha selle hinguse tõusu ja mõõna, lakkaksite nägemast midagi muud.
Ja kui võiksite kuulda unenäo sosinat, ei kuuleks te enam ühtegi muud heli.
Aga te ei kuule ega näe ja see on hea.
Loori, mis varjab teie silmi, kergitavad kord käed, mis selle kudusid.
Ja savi, mis täidab teie kõrvu, uuristavad kord läbi sõrmed, mis seda sõtkusid.
Ning te näete.
Ja kuulete.
Ometi ei pea teie mitte taunima seda, et olete tundnud pimedust, ega kahetsema, et olete olnud kurt.
Sest sellel päeval saate teada peidetud otstarbe viimses kui asjas ning teil tuleb õnnistada pimedust just niisama, nagu olete õnnistanud valgust”.
Lausunud kõike seda, vaatas ta enese ümber ja nägi laevameest seismas rooliratta juures ning vaatlemas kord täispurjesid ja kord kaugusi.
Ning ta lausus: “Kannatlik, liigagi kannatlik on minu laeva kapten. Tuul puhub ja purjed on kärsitud. Isegi rooliratas kibeleb liikvele.
Ometi ootab minu kapten vaikselt mu vaikimist.
Ja isegi meremehed, kes on kuulnud avamerede koori, nemadki on kuulanud mind kannatlikult.
Kuid nüüd ei saa nad enam kauem oodata. Ma olen valmis.
Oja on jõudnud mereni ja veel kord surub suur ema poja oma rinnale.
Hüvasti, Orfaleesi rahvas.
Tänane päev on lõpule jõudnud. See sulgub meie jaoks justkui vesiroosi õis enese homse jaoks.
Seda, mis meile siin antud sai, tuleb meil hoida.
Ning kui sellest ei piisa, siis peame me üha uuesti kokku tulema ja üheskoos sirutama oma pihud jagaja poole.
Ärge unustage, et ma tulen veel teie juurde tagasi.
Läheb vaid veidi aega ning mu igatsus kogub tolmu ja vahtu uue keha jaoks.
Põgus pilk vaid, kõigest puhkusehetk pärituules ja üks teine naine kannab mu ilmale taas.
Jääge hüvasti, teie ja mu noorus, mille teie seas veetsin.
Alles eile see oli, kui unes kohtusime.
Te laulsite mulle oma üksilduses ja mina ehitasin teie igatsustest oma õhulossi taevasse.
Aga nüüd on meie uni haihtunud ja meie unenägu möödas ning koidik on ammu möödas.
Keskpäev on meie poole teel ja meie unest võrsunud südapäev ning me peame lahkuma.
Kui mäluhämaras veel kordki kohtume, siis kõneleme jälle ning te laulate mulle sügavama sisuga laulu.
Ja kui meie käed peaksid kohtuma mõnes teises unistuses, siis ehitame taevasse uue õhulossi.”
Nii lausudes andis ta märku meremeestele, kes otsemaid hiivasid ankru ja vabastasid laeva seisukohast ning nad liikusid itta.
Karje tungis rahva rinnast kui ühestainsast südamest ja see kerkis koiduhahetusse ning kandus üle mere, justkui võimas pasunaheli.
Ainult Almitra oli vait, vaadates laevale järele seni, kuni see kadus uttu.
Ja kui kõik inimesed olid laiali valgunud, seisis tema ikka veel üksi kaldapealsel, südames prohveti sõnad:
“Põgus pilk vaid, kõigest puhkusehetk pärituules, ja üks teine naine kannab mu ilmale taas.”
1923 aasta.
- Kommenteerimiseks logi sisse või registreeru