Meenutades Jesseninit
Oktoobri alul möödub juba 115 aastat Sergei Jessenini sünnist. Järjekordse ingel-ekstremaalina, kes saabus Maa peale missiooniga külvata inimhingedesse maksimaalne kogus Valgust ja Armastust, viibis ka tema siin väga lühikest aega. Ingel-ekstremaalidest elas Jessenin vaid 30 aastaseks, Mozart 35, Puškinil õnnestus välja venitada lausa 38 aastat.
Kõik need kolm inglit jätsid endast maha tohutu koguse inimhingede puhastusvahendit, olles samal ajal tõelised huligaanid. Puskin ilmus õukonnaballile alasti, Mozart pidas ohjeldamatuid pidusid, Jessenin ka kakles lisaks pidudele ja oma armuafääridele. Kõik kolm surid vägivaldsesse surma ja kannatasid oma elu viimastel aastatel Musta Mehe külaskäikude all.
Nii kirjeldas Jessenin meie Matrixit:
Elu pettus on, mis kestab päevast päeva.
Sellest ongi tingitud ta võim,
et ta oma raske, karmi käega
võlusõnu kirjutada võib.
Ütlen alati, kui silmad sulen:
“Oh, et ikka miski erutaks!
Elu pettus on, kuid temast tulev
rõõm teeb vahel vale ilusaks.”
Pöördu näoga vastu taevast iidset,
küsi Kuult, ta sinu saatust teab.
Taltu, surelik, on palju liigset,
mida tõdeda ei ole hea.
Toomehelbetuisk on nagu sõba,
kattes kõik, mis tunduks tülkana
siis, kui reedavad su ebasõbrad,
juhuarmukesed hülgavad.
Hellitagu südant õrnad kõned,
või kui nuga löögu kuri keel,
olen juba pikad aastad mõned
valmis kõigeks, mis mind ootab eel.
Külm on kõrge taeva hele sära.
Tähelõõmad rinnas lahtusid.
Keda armastasin, läksid ära.
Kõige lähemadki lahkusid.
Naeratades vaatan ehatulle,
kuigi jälitab mind vaen ja laim.
Tänulikuks, maailm, jään ma sulle
kõige eest, mis sinu käest ma sain.
Ilmaaegu halad, käsi ringutad.
Kui kord kängub arm, siis parem mingu ta.
Teist ma armastan ja tema omaks saan.
Kuid su maja juurde eile tulin taas.
Mitte huvi pärast, ammu lakkas see.
Tahtsin ainult heita pilku aknasse
- Kommenteerimiseks logi sisse või registreeru