Kõne energeetika

2. Veebruar 2005.

Kategooria: Galina Poperetskaja artiklid

Autor: Galina Poperetskaja

Hele täht on laubal tal,
kuusirp kumab patsi all.
Nõtke, sale, sammul kindlal
astub nagu paabulind ta,
aga häälekõla tal
nagu helisev kristall…
A. S. Puskin: “Muinasjutt Tsaar Saltanist.”

Kõik teavad seda tuntud vene muinasjutukangelast. Loomulikult on see Luik-Tsaaritar. Võlur ja imetegija, ehk nagu meie ütleme – kõrgema klassi ekstrasens. Ta suudab mõjutada sündmusi, lugeda inimeste mõtteid ja juhtida stiihiaid, niisiis tema käsutada on kõik füüsilise ja mittefüüsilise maailma ilmingud. Lähtudes oma soovist aidata Gvidoni, teeb ta seda läbi kõne! Gvidon omakorda, olles arukas ning intelligentne inimene, oskab kuulata ja kuulda, tänu millele kindlustab endale suurepärase tuleviku. Teiste sõnadega toimub Tsaaritari ja Gvidoni vahel aktiivne energoinformatsiooni vahetus läbi kõne, kuna teistsugused suhtlusvormid on inimesele (Gvidoni näol) veel kättesaamatud.
Jah loomulikult lõpeb antud jutt sõnadega, et sõin ja jõin seal minagi, suhu ei saand midagi, kuid muinasjutus on vihje.

Kõneand.

Mis on siis see inimese kõne? Miks mõni inimene ei saa kaht sõna öeldud, samal ajal kui teise kõne voolab kui jõgi? On olemas sellised väljendid kui “kuldsuu”, “kõneanne”. Kuid millegi-pärast on ühele inimesele see “anne” antud samal ajal kui teisele ei ole. Tegelikult on kõneanneanne antud kõigile ja see on hindamatu väärtusega, sest just kõne on inimese evolutsiooni peamine liikumapanev jõud. Teine asi on see, et millise tähenduse inimene kõnele omistab ja kui vajalikuks seda peab. Kui inimene mõistab kõne eksistentsiaalset tähendust ei teki tema jaoks kunagi küsimust miks on tarvis seda kõnet korrigeerida ja kuidas võib näiteks pudikeelsus indiviidi evolutsiooni mõjutada.
Kuid kuidas siis ikkagi toimub inimkõne vormimine, millise organi funktsioon see on? Et seda mõista on tarvis endale selgeks teha mis on inimene, kuidas ja millised organid ning süsteemid temas toimivad, mõjuvad ja üksteist mõjutavad. Me oleme harjunud inimesest mõtlema ainult füsioloogilises plaanis. Me oleme täiesti veendunud, et inimese iga organ või organite süsteem täidab kindlat funktsiooni. Näiteks kopsud hingamisprotsessi, kuulmisorganid vastutavad kuulmisprotsessi eest jne. Milline organ või organite grupp produtseerib aga seotud kõnet? Artikulatsiooniaparaat - keel, suulagi, häälepaelad ja muu - pole võimeline moodustama mõtestatud fraasi, kuna selle sisu sõltub intellekti seisundist. Kusjuures intellekt (inimese mõtlemisvõime) on midagi üsnagi seletamatut ja inimese füsioloogiaga see nüüd küll seost ei oma. Meie mõtteid näha, kuulda või katsuda tavaline inimene ei saa, need eksisteerivad väljaspool füüsilist taju. Kuid ka arenenud intellektist ei piisa, et tekiks seotud kõne. On tarvis midagi veel abstraktsemat ja peenemat, nimelt emotsionaalset impulssi mis ärgitaks suhtlema ja rääkima teise inimesega, ehk teiste sõnadega arenema.
Järelikult võtavad seotud, mõtestatud kõne aktist osa tihedas vastasmõjus olevad kolm inimese elutegevuse piirkonda. Nendeks piirkondadeks on motoorne-, intellektuaalne- ja emotsionaal-tahteline sfäär. Järelikult osaleb inimene füüsilise ja mittefüüsilise maailma energiavahetuses. Täpsemalt energoinformatsiooni vahetuses, kuna ainult küllastudes raskest või peenest energiast saab maailm eksisteerida. Kui võtta meie kehalt võimalus toidus sisalduvatest kaloritest saada kütust-energiat, lõpetab ta teatud aja pärast funktsioneerimise. Täpselt samuti on energiat tarvis intellektuaalseks tegevuseks, siin aitavad kalorid aga ainult kuni 30%. Selleks on tarvis tunduvalt peenemat energiat. Emotsionaal-tahtelisse sfääri vajaminevat ülipeent energiat, saadakse ainult läbi hästi arenenud intellektuaalse sfääri. Selline keeruline on selle protsessi energoinformatsiooniline vastasmõju, kuid ainult nii saab võimalikuks teadlik evolutsioneerumine ehk inimese eksistentsi sügavaim mõte. Ja kõne roll selles protsessis on tähtsaim, sest just kõne läbi toimub inimese psühhointellektuaalsete protsesside tunnetamine ja teadvustamine.
Ega muidu poleks üheks esimeseks isiksuse lagunemise tunnuseks kõnest loobumine. Niisiis, tuleb välja, et kõne:
· … toob inimese teadvusele,
· … on enese tundmaõppimise võimsamaid instrumente,
· … omab tervendavat energiat,
· … võimaldab eluks hädavajalikku energoinformatsiooni vahetust,
· … on tänapäeva inimesele vajalik, et toimuks üleminek järgmisele evolutsioonitasandile.

Evolutsioon või degeneratsioon.

Puutun juba paljude aastate vältel kokku kõnehäiretega ja võin seetõttu julgelt väita, et me evolutsioneerume aina aeglasemas tempos ja on alust arvata, et see protsess üldse seiskub.
Veel kümme aastat tagasi olid laste kõnehäired hoopis teistsuguse iseloomuga kui praegu ning nendega toimetulekuks ei olnud erilist kunsti tarvis. Seevastu täna jääb traditsioonilise logopeedia, psühholoogia või meditsiinialastest teadmistest väheks, et tuua keskmise raskusastme kõnedefektiga laps normi piiresse. Tänapäeval on tarvis tunda veel üht teadust – energoinformaatikat, et määratleda ja likvideerida nähtused mis jäävad väljaspoole füüsilist maailma ning mõjutavad otseselt kõne füüsilist väljendust. Näiteks selliste kõnehäiretega, kui kokutamine ja hiliskõnelemine, ei ole võimalik energoinformaatikat tundmata hakkama saada. Isegi üksikute häälikute korrigeerimine nõuab vastava, lapse emotsionaal-tahtelist seisukorda normaliseeriva, energia ligimeelitamist.
On üldteada tõde, et psühhiliste kõnehäirete all kannatavate laste arv iga aastaga kasvab ja , et nende häirete kvaliteet muutub aina keerulisemaks. Lapsed sünnivad juba kinniste energiakanalitega mis väljendub sünnitraumadena. Paljude praktiseerivate pediaatrite arvates sünnib praegu iga laps kas suuremal või vähemal määral patoloogiaga. Et käivitada energoinformatsioonilised protsessid lapsel kellel on sünnijärgse asfüksia tagajärjed, on tarvis mitte lihtsalt logopeedi vaid logopeed-bioenergeetiku paariaastast tõsist tööd. Õnneks on lapsed veel väga tundlikud ning kogu oma olemusega pürivad energiaküllastumise seisundi poole.
Juhtum praktikast:
Vastuvõtul on kohe kohe üles ütlevate närvidega noor ema ja tema kolme aastane poeg. Laps ei räägi, on äärmiselt agressiivne ja üldse ei kuula sõna. Elu perekonnas on muutunud tõeliseks põrguks. Esimene asi mida väikemees kabinetti sisenedes tegi oli see, et haaras nurgast prügikasti, valas selle sisu põrandale ning trampis mööda kabineti põrandat laiali. Kogu stseen toimus täielikus vaikuses. Temale pakutud pilte ja mänguasju tabas sama saatus. Kõnele ei reageerinud ta aga üldse. Ema rääkis raskest sünnitusest, sünnitraumast, konsultatsioonist neuropatoloogi juures kes pani lapsele tapva diagnoosi ning hakkas vaikselt nutma. Kõnekeskuse lahtiblokeerimiseks, ehk nagu väga tabavalt ütles ühe minu väikese kliendi isa – kõne lahtipäästmiseks, läks tarvis kaks kuud rasket tööd. Kolme kuu pärast kohtusime me uuesti. Õnnelik ema teatas, et laps lobiseb! Tõele au andes aru saada oli temast küllalt raske, kuid kõige tähtsam oli see, et laps oli muutunud rahulikumaks ning heatahtlikumaks. Meil algas teine etapp – konkreetne kõne korrektsioon. Ma nägin kui raske oli väikemehel võidelda oma blokeeringutega. Vahel ei suutnud ta vihahooge või pisaraid tagasi hoida, kuid tänu oma tundlikusele leidis ise võimaluse energiat hankida, asetades pea minu õlale või hõõrudes oma pead vastu minu käsi, ja natukese aja pärast jätkasime me tööd. Praegu on see laps tundmatuseni muutunud – nii räägib ema!
Juhtum praktikast:
Vastuvõtule tuli noor ema viieastase lapsega. Laps oli oma viie aasta kohta väga väikest kasvu ja tema sõnavara koosnes ainult paarist väljendist, nagu “ema anna” ja “ei taha”. Kohe sisenedes vajus poiss röötsakile diivaninurka ja mulle tundus, et samal silmapilgul ka uinus.
“Mina ei tea mis tal on, aga ta kogu aeg kukub ja lööb ennast ära.” rääkis ema, kes samuti tundus magavat. “Te, doktor, ütelge kas peab võib-olla mingeid vitamiine sööma või?”.
Minu küsimuse peale, et kas teda ei hirmuta, et laps viie aastaselt praktiliselt ei räägi, ütles ema, et noh tema ei ole selle peale eriti mõtelnud, aga et küllap ta peaks vist rohkem rääkima küll.
Nägin, et nii poisis kui emas praktiliselt energiat ei olnud. Alustasin tööd sellest, et aidata väikemehel vabastada vanaemast, kes temas võimutses. Umbes pool aastat ma, sõna otseses mõttes, pumpasin temasse energiat, harjutades teda tasapisi iseseisvalt energiast küllastuma. Alles pärast seda sai alustada tööd kõnekeskusega. Need kliendid külastasid meid peaaegu kahe aasta jooksul iga nädal kaks-kolm korda ja ainult tänu sellele, et ema hakkas tasapisi ka oma probleeme nägema ja nendest vabanema, sai poiss kooliks enam vähem ette valmistatud.

Eksistentsiaalne vaakum.

Kui töö lastega on eelkõige vabastada, lahti päästa ning vormida kõnet, siis töö täiskasvanutega on sisuliselt teistsorti.
Kas teate milline on kõige levinum nägejate psühholoogide poolt pandud diagnoos praegusel ajal? Eksistentsiaalne vaakum! Teiste sõnadega elu mõtte kaotamine, mis on suurema osa psühhofüüsiliste haiguste põhjus ja toob endaga kaasa narkomaania, alkoholismi, suitsiidisündroomi jne.
Juhtum praktikast:
Vastuvõtul on noor, natuke ehk üle 30-ne, sümpaatne naine. Näovärv on hall, silmad kustunud, liigutused jõuetud. Räägib, et süda väga valutab, kuigi kardioloog mingit anomaaliat ei leia, et ta kardab äkksurma, et tal on pidevalt rõhutud meeleolu, et perekonnaelu ei rahulda ja ikka samas vaimus edasi. Jutu käigus ilmneb, et tal on sõbralik pere, tubli tütar ja mõistev abikaasa, samuti väga huvitav elukutse, (kuigi tervislikel põhjustel ta ei tööta), kuid elu on talle üks pidev piin, mis on muutunud piinaks juba tervele perele. Ta ei usu kedagi ega midagi ja on absoluutselt kindel, et aidata ei saa teda mitte keegi.

Esimesel vestlusel lamas ta tugitoolis, hoidis südamest kinni ja ainult kuulas kaks tundi mida talle räägiti. Pärast kolmandat vestlust hakkas ta oma seisundit ja selle muutusi kirjeldama. Viiendal vestlusel rääkis poolteist tundi tema ning lahkus tantsiskleval kõnnakul ja säravate silmadega. Tõele au andes peab ütlema, et see oli vast kõige kergem juhtum.

Juhtum praktikast:
Konsultatsioonile tulid keskealine ema koos oma teismelise pojaga. Poiss ei tahtnud õppida, tal puudusid sõbrad ja kodus käitus ta täiesti väljakannatamatult. Panin poisi teise tuppa psühhopuud joonistama ja vaatasin ema. Tema energeetikat hoidis üleval metalkorpuse taoline tahtejõud. Kõik oli tema õlul: poeg, kodu (koristamine, pesupesemine, söögitegemine), suhete ülevalhoidmine abikaasaga ja isegi pere põhisissetulek tuli tema palgast. Täpsemalt öeldes oli ta kogu selle koorma ise endakanda võtnud. Selle vastu protesteeris abikaasa oma passiivsusega ja poeg halva käitumisega. Rääkisin temaga, küsides kas ta noore tüdrukuna unistaski sellisest töölooma staatusestja sellest, et kõik tema peal jalgu pühivad, ning pehmendasin tasapisi temas pesitsevat metalkorpust. Nägin kuidas ta hakkas sulama, sulas nagu lumememees kevadpäikese käes ning selle kesta alt tuli nähtavale naine, oma nõrkuste ja tugevusega. Kui noormees teisest toast tagasi tuli, vaatas ta oma ema nagu näeks teda esimest korda. Lapsed tunnevad veel tunduvalt rohkem kui täiskasvanud ja kõik muutused vanematega peegelduvad nendel kui peeglis. Lahkudes tänas see naine mind pisarsilmi, mõistmata tõsi küll mille eest tänab.

Töö täiskasvanutega näeb ette energoinformatsiooniliste kanalite korrigeerimist, avamist ja puhastamist ning õgvendamist. Faktide väänamine, rääkimatajätmine, enesepetmine viivad inimese energoinformatsioonilise vaeguseni, mis, muutudes krooniliseks, võib viia, mitte ainult psühhilise, vaid ka füüsilise surmani. Tõsiküll pole teada kumb on hullem.