• Broka
• Teated
• Meie töö
• Publikatsioonid
• Suhtlemine
• Galerii
• Soovitused
• Vertikaal

Kategooria: Ivari Vee artiklid

Autor: Ivari Vee

..Praegu liigute te ajast, mil te võtate Kosmosest ideid, aega, mil te kiirgate sinna oma ideid, ja ajavahemik 2012-nda aastani on teie kiirgamise perioodi tipp. Mida te kiirgate? Ideaalis laseb kogu täna tehtud töö teil 2012-ndaks aastaks tunda end vabana ja vibreerida armastust ning kõikeandestavust. Te muutute kõikeandestavaks mitte selle pärast, et olete lahked ja head ning ei märka teiste pahategusid, vaid seepärast, et teie kõikeandestamine on rajatud Tarkusele – teadmisele, et kui viha ja süütunne asuvad teie väljas, siis just selliseid vibratsioone te jäätegi saama. Õppige lõpetama oma maailmas sõdu, lõpetades sõjad oma mõistuses. See on tõeline sild XXI-sse sajandisse...
Barbara Marciniak, “Valguse Perekond. Plejaadide lood ning elamise õpetus.”

Tuleme korra tagasi oma lapsepõlve. Lapsepõlves oleme me kõik enam-vähem ühesuguseid mänge mänginud. Mängisime arsti, mängisime kodu, mängisime poodi, kooli, sööklat, haiglat..., mängisime sõda. Me kõik võtsime endale mingi rolli ja ausalt öeldes elasime kogu oma olemusega sellesse osasse sisse – seniks kuni ema sööma või magama hõikas. Mängud haarasid meid nii-võrd, et vahel olime lausa mitu päeva või isegi kuud oma parima sõbraga “vaenlased surmani”. Tihti juhtus sedagi, et mõne päeva pärast oli tüli põhjus unustatud, kuid leppimiseks oli tarvis mingit impulssi – enamasti siis uue mängu näol.
Meil kõigil olid lemmikmängud ning lemmikrollid. Üks tahtis olla arst, teine patsient; üks õpetaja, teine õpilane; üks rikas, teine vaene; üks “meie oma”, teine vaenlane. Mille põhjal see valik toimus, kes seda ikka nii täpselt teab – välja arvatud ehk lastepsühholoogid. Nemad ütlevad, et asi on lapse iseloomus ning tema soovis matkida, samuti tärkava isiksuse omadustes.
Igal mängul olid oma reeglid. Me kas mõtlesime ise need reeglid välja või olid need juba kellegi poolt välja mõeldud ja paika pandud. See kes reeglide välja mõtles polegi tähtis, tähtis on see, et me liitusime mänguga vabatahtlikult ja reeglitest täiel määral teadlikud olles.

Nüüd sõltus küll palju väikese inimese tärkava isiksuse omadustest kas ta neist reeglitest kinni pidas või ei. Arvan, et oleme pea kõik reeglite vastu protesteerinud, siis kui need meile kasulikud ei ole olnud, samas ajasime näpuga järge kui seis oli meie kasuks. Kuid pole ka harvad juhused, kui reegleid muudetakse, selleks on vaja enamiku nõusolekut. Enamikku saab reegleid muutma sundida seletades, et uued reeglid on kõigile kasulikumad ja, et nad kõik vaid võidavad tänu neile. Mäng muutub huvitavamaks ning nende kõigi võiduvõimalused kasvavad.

Miks mitte vaadata elu, meie täiskasvanute elu, sama nurga alt? Miks mitte suhtuda temasse kui mängu, mida oleme tulnud, vabatahtlikult muide, siia ilma mängima?
Olen seda tihti inimestele soovitanud, kuid pea alati on sellest enam-vähem selline dialoog kujunenud:

“Kas sa oled peast soe või? Mis kuradima mäng? Elu on väga tõsine asi ja kui sa oled natukenegi õppinud ning tõsine inimene pead sa sellest aru saama!”
“Seda küll, kuid ka lapsed elavad tervenisti mängu sisse ja võtavad seda kui kole tõsist asja.”
“Mis lapsed! Lapsed ei ole väljakujunenud isiksused, meie aga oleme. Meie juba saame aru mis on päris ja mis mitte, meie teame seda!”

Ega selliste väidete vastu suurt nagu mingeid argumente polegi. Inimese isiksus tõesti teab kõike väga hästi. Kuid püüame siiski vaadata seda asja natukene ka teise nurga alt.
Miks lapsed mängivad? Neile meeldib, on huvitav.
Kui nad kaotavad mängu vastu huvi, mis siis juhtub? Nad lähevad mängust välja, alustavad teist mängu või teevad midagi muud huvitavat.

Nii-siis, huvi!
Terve meie elu seisneb huvis. Mis sunnib meid hommikul üles tõusma ja õhtul magama minema, mis sunnib meid tööl käima, puhkama, sööma ja jooma? Huvi! Mõni väga tark inimene võib siin vastu vaielda ja ütelda, et kõike seda sunnib meid tegema vastutustunne, instinkt, harjumus, refleksid nagu Pavlovi koeral, energo-informatsioonilised struktuurid, pole vahet kuidas seda nimetada ja tal on paljuski õigus. Kuid siiski, elus inimese jaoks on tarvis veel midagi – huvi.
Niipea kui inimene kaotab elu vastu huvi ta lahkub – sureb, kas siis füüsiliselt või sureb tema vaim. Tema keha jätkab, tänu elu jooksul kogutud ja süsteemiga ühendatud automaatpilootidele söömist, joomist, töötamist ja isegi rääkimist, kuid tema olemus on kehast lahkunud. Mida tal siin ikka enam teha? Surnud vaimuga inimesi on meie hulgas küllalt palju. Neid saab ära tunda tänu tühjale pilgule ja absoluutsele huvipuudusele kõige vastu mis jääb väljapoole neid toitvat süsteemi.
Kuid isegi neid kannustab huvi, mis siis, et see on süsteemi huvi. Süsteemil on aga vaid üks huvi – ellu jääda ja paljuneda!
Meie, inimeste, huvid võivad olla vägagi erinevad. Kõik sõltub sellest millist mängu me oleme siia mängima tulnud ja kes on meie mängukaaslased. On ju ka inimkonnal oma huvi ja religioossel konfessioonil ja kogudusel ja riigi rahvastikul ja rahvusel, suguvõsal, perekonnal..., teiste sõnadega on oma huvid süsteemi(de)l. Kuna me nendega koos mängime oleme sunnitud vastu võtma ka üldkehtivad mängureeglid.

Millised on tänase inimühiskonna, ehk siis süsteemi, huvid? Terrorismivastane võitlus, võitlus kõõma ja kaariese vastu, võitlus vähi, AIDS-i ning narkomaaniaga, AÜ-de võitlus tööandjatega töötajatele suurema palga ning paremate töötingimuste saamise eest, islamistide võitlus kristliku maailmakorraldusega usuvabaduse eest, mustanahaliste võitlus rassilise diskrimineerimise vastu, naiste võitlus maskuliinse maailmanägemuse ning soolise rõhumise vastu, võitlus, võitlus, võitlus...
Millised on inimese huvid selles mängus nimega elu? Enamjaolt tervis, lapsed, kodu ja, et palgapäevani enam-vähem normaalselt ära elada. Teiste sõnadega –eluraskused.

Eluraskused ja kannatused on see mis paneb meid tundma, et me oleme elus. Mõtelge ise, mis huvi on mängida sõda, kui keegi sinuga ei sõdi, või peitust mängida kui keegi sind ei otsi?
Äkki õnnestub sul ennast nii hästi ära peita, et teised ei suuda üles leida. Ja nii sa siis istud pimedas keldrinurgas ja oled kole uhke ja õnnelik – mina olen avastanud sellise koha mida keegi ei tea ja olen siin kõikide eest kaitstud. Kuid aeg läheb, kedagi ei tule ja sinu rõõm asendub üksindusega ning uhkustunne muutub tasapisi igavuseks, siis kahjutundeks ja sa hakkad oma peidukohas häält tegema. Hiljem tuleb aga hirm, et äkki on sind unustatud ja mängitakse juba mingit hoopis teist mängu kuhu sind võib-olla ei võeta ning sa ronid oma pedukohas välja – vabatahtlikult. Lihtsalt selleks, et tunda end elusana, vajalikuna, grupi liikmena.

Kuid needsamad eluraskused on ka see mis toimib kui ema hõige lastele: “Sööma!”. Eluraskused panevad meid vahel aega maha võtma ja mängust välja tulema. Eluraskused on ka see impulss, tänu millele me oma huvi teistesse sfääridesse suuname ning mis stimuleerib meid reegleid muutma.

Vaatame korraks milliseid huvisid pakub meile süsteem.
Tervis. Te peate kogu aeg tegelema oma tervise kontrollimise, tugevdamise ja haiguste vastu võitlemisega! Suitsetamine, joomine, söömine, sex, tunded, hingamine jne. kahjustavad teie tervist ja tekitavad haiguseid. Seepärast seiske neile vastu, ei võidelge, võidelge nende vastu!

Kuidas on aga võimalik võidelda kellegi või millgiga kui vastane materjaalselt puudub. Absoluutselt võimatu! Seepärast loome me selles pidevas võitluses oma tervise eest tahes või tahtmata endale kõigepealt vastased – haigused! Hiljem aga püüame neist lahti saada. Vahel see isegi õnnestub, me vahetame ühe haiguse teise vastu ja sedasi kuni surmani. Me oleme pidevas protsessis ja kogu meie huvi on suunatud millegist lahti saamisele, ilma milleta me, kurb küll aga, elada ei saa. Selles võitluses ei ole võitjaid on vaid igavesti võitlevad pooled, kuna kumbki pool ei saa ilma teiseta elada. Ja ega tahagi, mängime me ju vastavat mängu. Me saame olla terved vaid siis kui me oma tervise eest ei võitle, kui meie huvi on suunatud mujale, kui me mängime mõnd teist mängu.

Raha. Raha teenimine on kohutavalt raske. Selleks, et midagi saada pead sina hirmsasti pingutama. Palehigis pead sina oma igapäevast leiba teenima. Rikkad inimesed on loomulikult vargad, pätid ja tavakodaniku seljas elajad ning töörahva vere imejad, pole olemas ühtki kapitali mis oleks ausal teel saadud. Mis jääb teie, ausate inimeste, osaks? Ellujäämise nimel võidelda. Seepärast võidelge, võidelge, et leivatükk laual oleks!

Esiteks asume me oma teadmisega, et suur raha ja heaolu on kindlasti ebaausal teel saadud, selle heoluga opositsiooni. Kas pole imelik, et sedasorti dogmasid tilgutab inimeste teadvusesse just võimuladvik. Ja võimuladvik on sellega tegelenud juba aastatuhandeid. Imelik miks? Kas võimuladvikusse kuuluvad vaid vaesed? Ei, nad teevad seda selleks, hoida inimesed tegevuses, võitluses – mängus! Nii on rahvamasse lihtsam juhtida.

Teiseks võitleme me vaesusega ja jälle, kuidas on võimalik võidelda millegi vastu mida ei ole...
Suhted. Suhted on alati üles ehitatud ühe poole ärakasutamisele teise poole poolt. Mehed on alati naistesse halvustavalt ja diskrimineerivalt suhtunud. Ja loomulikult on kõik mehed sead ning truudusetud elukad ja üldse haisevad õlle ning higi järele. Naised on aga need ilma kelleta mees elada ei saa, kuid kellega koos ta samuti elada ei saa. Seepärast suruge alla, võidelge, võidelge, täitke oma eksistentsiaalne ülesanne – domineerige!

Kui palju on üksikuid naisi kelle suurim soov on endale meesterahvas välja võidelda ja mida rohkem ta püüab, seda vähem see tal õnnestub. Ikka satuvad ette juhusuhted, või siis sellised eksemplarid, et... Võitlus suhte loomise eest ja hiljem selle säilitamise eest, ning veel võitlus selle nimel, et teist poolt enda järgi vormida. Sellesse mängu on ju sisse kirjutatud võitlus, mitte suhe, kui selline. Siis selle võitluse saadki!

Mida siis teha? Kuidas on võimalik selles maailmas leida harmooniat ja tasakaalu? Kuidas küll mängida neid mänge (kuna mitte mängida pole võimalik) ilma kannatusteta? Kust leida selline huvi, mis ei too endaga valu ja vaeva?
Kui lõpetada võitlus, lubada endas ära mahtuda nii positiivil kui ka negatiivil. Olla avatud ja leida endas jõudu huvituda mitte võitlusest, vaid rahust. Lubada olla nii heal kui halval, nii valgusel kui pimedusel, nii õnnel kui õnnetusel. Lubada neil antipoodidel olla, lihtsalt lubada, ilma oma isiksuse poolse hinnanguta. Kui muuta mängureeglid, või õigemini jälgida mängu kõrvalt, suhtudes temasse kui mängu aga mitte kui äretult tõsisesse asja, mitte samastuda. Suunata oma huvi just-nimelt sellesse mänguga mittesamastumise mängu, hinnangute mitteandmise mängu.

Igast mängust on alati olnud võimalik väljuda, mitte keegi, ei meie lapsepõlvemängudes, ega meie täiskasvanute elumängudes, ei ole saanud, ei saa täna, ega saa ka homme meid vägisi mängus hoida. Ei saa meid seal hoida ka üksõik milline süsteem, kuigi ta teeb kõik selleks, et mitte mängukaaslast ja manipuleeritavat etturit kaotada.
Inimesel, erinevalt süsteemist, on alati võimalus vabalt valida.
Inimene võib mänguga samastuda, aga inimene võib ka säilitada teadmise, et mis ka ei juhtuks, mitte midagi halba juhtuda ei saa, sest ta ju lihtsalt mängib.

Inimene võib valida võitluses tervise eest haiguse, aga võib valida ka tervise lihtsalt olles ja nautides elu oma fantastilises, armsas ja terves kehas.
Ta võib valida vaesuse ja virelemise võitluses heaolu saavutamiseks vaesuse vastu, kuid ta võib valida ka heaolu ja õnne lihtsalt lubades sellel tulla.
Inimene võib valida suhete purunemise ja üksinduse võitluses teiste inimeste kraedpidi õnnelikku tulevikku viimise eest ja ta võib valida õnneliku tulevuku koos iseseisvate ja vabade inidiviididega.
Üks on kindel – inimene teeb alati valiku.
Ta teeb valiku valguse või pimeduse kasuks. Ta teeb valiku kahe peamise programmi ehk huvi vahel: elada ja pühendada oma elu teiste teenimisele või suunata see iseenda, oma isiksuse teenimisele.
Ta teeb valiku valguse kasuks, juhul kui teeb pingutuse ning astub kõri peale oma isiksuse ambitsioonidele, selle kõiketeadvale tarkusele, võimuihale ja hirmule.
Ja ta teeb valiku pimeduse kasuks, kui tänu oma isiksuse ambitsioonidele, mugavusele või hirmule jätab selle pingutuse tegemata.
Ta võib ju hiljem lüüa rusikaga vastu rindu ja karjuda, et mina ei ole seda valikut teinud, mina ei ole sellist tulevikku tahtnud, kuid passiivsus on samuti tegevus, ka seismine on valik.
Valik on igaühe teha, kas rühkida edasi, või jääda seisma ja oodata kuni soo sind endasse imeb ehk kuni oled eluga niivõrd samastunud, et edasi minna on pea võimatu.

Võitlus on initseeritud hirmust ja eneseteenimise programmist (tahetakse ja minule halba teha) ning nõuab peatumist, kaitsete loomist, vaenlase otsimist. Vahet pole milliste vaenlaste: muhhameedlastest terroristide, halbade inimeste, reptiloidide, tulnukate, haigust või kes teab veel kelle või mille – kes otsib see leiab. Asi on ju huvis!
Harmooniline, tasakaalus, ilma võitluseta, elamine on aga initseeritud teisteteenimise programmist. Huvi on sellisel juhul suunatud õnnelik olemisele. Sest sa tead, et nii valgusel kui pimedusel on luba eksisteerida ning, et kõigest hoolimata leidub päris kindlasti veel üks inimene kes on huvitatud järgima sinu eeskuju ja liikuma valgusesse, sest maailm võib valida pimeduse, kuid kui on kasvõi üks inimene kes usub valgusesse ei ole lootus veel kadunud!

© 2005 - 2012 Broka, Tel: 533 11 700