Galina Popertskaja Läbipaistvad etüüdid

Elas kord maailmas üks inimene. Pole üldse oluline kas ta oli mees või naine, lahke või kuri. Sellel ei ole meie jaoks printsipiaalset tähendust. Ta oli lihtsalt inimene. Kuid enne kui inimeseks saada oli ta päris väikene inimene, nõrguke ning rumalukene. Ja nagu kõigil inimestel oli ka temal ema ja isa kes teda armastasid ning kasvatasid, kuidas oskasid. Oli, aga, meie inimene, nagu muide kõik väikesed inimesed, eriline. Tema erilisus väljendus uskumatus kangekaelsuses. Teiste sõnadega tegi ta kõik kõigile vastupidi ja endale, muide, samuti.

Elas kord üks poiss. Tema vanemad olid hirmus hõivatud ning asjalikud inimesed. See poiss ei olnud veel teab-kui vana, ainult nelja ja poole aastane, kuid sellele vaatamata oli ka tema juba vägagi hõivatud inimene. Vanemad olid tema üle äärmiselt uhked – oli ta ju väike imelaps – ja temasse suhtuti kui väikest kasvu täiskasvanusse. Peab ütlema, et vanemad kasvatasid teadlikult temast säärast ebaordinaarset last – juba enne sündi loeti talle teaduslikku kirjandust ette. Üldiselt oli ta kui väike liikuv entsoklupeedia, kes valdas virtuoosselt nii kõne- kui ka lugemiskunsti.

Elas kord üks tüdruk. Ta sündis Jäära tähtkujus ja seepärast armastas juba väikesest peale kõiki käsutada. Kui ta suuremaks kasvas siis juhtis ja kamandas ta enda ümber kõiki keda juhtus kätte saama. Keegi ei hakanud nagu eriti ka vastu ja üldse, kasu poleks sellest nii-kui-nii olnud.

Õnneks kasvas tüdruk targaks, lahkeks ning õiglaseks neiuks. Ta armastas kaitsta nõrgemaid, hoolitseda nooremate eest (ja ka vanemate eest, kes just väga vastu ei olnud). Ta armastas otsuseid vastu võtta, nõu anda ning vastutust enda peale võtta.

Elas kord naine. Patsient. Ei, see polnud mitte tema amet, vaid rohkem nagu eluviis. No ta oli endale sellise eksisteerimise mooduse leidnud. Käia ja ennast ravida, saada kõikvõimalike füüsilist-, psühhilist- ja isegi psühholoogilist laadi hädade vastu spetsialistidelt abi. Aga hädasid, neid, tal jätkus. Mitte seda, et ta oleks lapsest saati invaliid olnud, kuid elu oli ennast sedasi pööranud, et haigused tulid, kui kärbsed meepotile. Hirmsad migreenid vaheldusid gastriidi ägenemisega, radikuliit astmaga ja kõike seda saatis pikaleveninud depressioon.

Elas kord üks noorpaar. Nad abiellusid mõni aeg tagasi ja elasid nüüd koos. Noormees oli selline veetlev ja heasüdamlik, neiu samuti tark ja energiline. No üldiselt nad kohtusid ja otsustasid hakata koos elama. Üldiselt elavad nad siis vaikselt ja kellelegi tüli ei tee. Ja kõik tuleb neil nii, küllaltki kenasti ja sümpaatselt, välja. Jalutavad käe alt kinni, kallistavad ja isegi kõiksugu sõnu ei häbene teineteisele öelda, näiteks nagu: “oh sa mu käokene”, “sa mu suleline ime”, “mu väikemees” ja teised säärased hellitused.

1. Õppida on vaja mitte sellelt kes teab, vaid sellelt kes oskab. Õpetada on vaja mitte seda mida tead, vaid seda mida oskad...
2. Tunneta maailma ja inimesi kõrgete sageduste tasandil. Sedasi teed elu kergemaks nii endal kui ka maailmal...
3. Õpi kuulama endas vaikust. See on otsetee tarkuse- ja heaolu allikate juurde...
4. Ära karda olla sina ise. Sedasi väldid paljusid pettumusi elus...
5. Ole muutustele avatud. Ja surmahirm jätab sind igaveseks...
6. Arene vertikaal- mitte horisontaalsuunas. Ja iga aastaga on elada aina huvitavam...

Oli ühel emal kaks poega. Oma lapsi ta armastas ja pani nende kasvatusse kõik kõige parema, milleks võimeline oli. Poisid aga käitusid tema suhtes kuidagi imelikult.
Eriti imelikult käitus vanem poeg. Ei, ta ei haukunud emale vastu, ei provotseerinud skandaale, ei jooksnud kodust ära, seda, tõsi küll ei olnud. Kuid, veel väikese poisina, võis ta nimme rikkuda kalleid esemeid, sülitada oma voodi taha nurka ja teha muudki, mille peale enamus tema eakaaslasi paremagi tahtmise juures ei tuleks. Peale selle keeldus ta kategooriliselt märkamast hubast tuba ning maitsvat toitu.

Elas kord baiker. Selline väga äge baiker. Võiks isegi öelda, et metsik. Ei noh, sündis ta ikka lapsena. Ja kasvas ka küllalt vaikse ja rahuliku väikemehena. Talle meeldis väga kuulata kui talle ette loeti. Hiljem hakkas ka ise raamatuid “neelama”. Vähe sellest, oli aeg mil ta püüdis isegi luuletusi ja jutukesi kirjutada. Kui aga suureks sai, otsustas hakata ägedaks baikeriks. Vististi oma rahuliku ja vaikse lapsepõlvele kiuste.

Igatahes, siis kui ta sai 20 aastat vanaks, vedas ta kinni kõik oma nahkse mundri lukud ja sulas kokku oma “Harley`ga”. Ta vandus surmani elada baikerielu.

Elasid kord kasikvennad. Teineteise täpsed koopiad. Mõlemad olid keskmist kasvu, heledajuukselised, veetlevad ja mõistlikud.
Nad sündisid ühes väga boheemlaslikus ja pretensioonikas perekonnas mistõttu kandsid küllalt ekstravagantseid nimesid: Fernando ja Albertino. Vanemad õnnistasid neid selliste keeruliste nimedega nähtavasti kas ägeduhoos või mingite teravate elamuste küüsis viibides. Emal-isal, endilgi, oli raskusi nende nimede hääldamisega ning neid hirmutas, et mitte alati see ei õnnestunud. Seepärast otsustati oma lapsi kutsuda lihtsalt: Fred ja Tino.
Vot sedasi…

Elas kord õpetaja. Noor ja energiline. Ta töötas koolis juba neli aastat – õpetas lastele geograafiat. Peale selle oli ta veel klassijuhataja kuuendas klassis.

Ta oli küllalt hea aineõpetaja, oskas oma tööd ning armastas seda teha, kuid inimesena polnud ta, pehmelt öeldes, mitte just päris tasakaalukas. Teiste sõnadega oli ta natukene nagu närviline.