Etüüd tüdrukust
Elas kord üks tüdruk. Ta sündis Jäära tähtkujus ja seepärast armastas juba väikesest peale kõiki käsutada. Kui ta suuremaks kasvas siis juhtis ja kamandas ta enda ümber kõiki keda juhtus kätte saama. Keegi ei hakanud nagu eriti ka vastu ja üldse, kasu poleks sellest nii-kui-nii olnud.
Õnneks kasvas tüdruk targaks, lahkeks ning õiglaseks neiuks. Ta armastas kaitsta nõrgemaid, hoolitseda nooremate eest (ja ka vanemate eest, kes just väga vastu ei olnud). Ta armastas otsuseid vastu võtta, nõu anda ning vastutust enda peale võtta.
Tüdruku vanemad olid lihtsad ja vaiksed inimesed ning ainult vaatasid oma energilist tütart vaimustusepisaratega silmis. Tüdruk kasvas kartmatuks, toimekaks ja energiliseks neiuks. Iga aastaga need omadused temas aina arenesid ja tugevnesid. Ta ronis puude otsa, kakles huligaanidega, korraldas üritusi ja nii edasi, ja nii edasi.
Koolis õppis meie neiu samuti hästi ning, kui ta selle lõpetas, astus loomulikult ülikooli. Ta õppis seal mitte lihtsalt hästi vaid lausa pöörase raevuga . Ja tänu sellele lihvis oma arusaamad elust ning oma kohast selles säravselgeks. Ta teadis täpselt kus on vaja töötada ja kus mitte, mida teha ning millest hoiduda, mis on hea ja mis halb. Ta ei kartnud midagi ning võttis iga raskuse tormijooksuga. Ja üldse oli ta väga tubli!
Sellisel kujul kõrgkooli lõpetanud hakkas meie noor spetsialist tööd otsima. Pole raske järeldada, et sellise metsiku energiaga asja kallale asudes ei võtnud see tal kaua aega. Küllalt soliidne firma pakkus talle korraliku, vägagi korraliku, palgaga koha. Umbes nädalakese kohanenud, hakkas meie entusiast, firma töös, mõningaid, nii-öelda, puudusi märkama. Täpselt teades mida ja kuidas on tarvis muuta, hakkas ta, ilma liigse jututa, parandusi sisse viima. Ta oli sellest tegevusest niivõrd haaratud, et juhtkonna viisakad, kuid visad protestid jäid tal täiesti kahe silma vahele. Ja kui tal paluti, ühel päeval, töökoht vabastada ehk, teiste sõnadega firmast minema kupatati, solvus ta hingepõhjani, mõistmata vallandamise põhjust.
Kandes endaga südamepuudulikkuseks ülekasvanud solvumist, kuid olles siiski oma ainuõiguses kindel, asus meie õigluseotsija uusi firmasid vallutama.
Järgmises firmas parandas ta, juba intervjuul, firmaomaniku mõningaid formuleeringuid, mille eest visati, ilma pikema jututa, ukse taha. Siis mõistis meie tarkur, et kõik direktorid ja juhatajad on lausidioodid ning neid ei ole võimalik parandada, rikud ainult tervist. Nii lisandusid südamepuudulikkusele veel rütmihäired.
Neiu vaagis olukorda, võttis end kokku, kärpides natukene oma uhkuse tiibu, ning otsustas end tagasihoidlikumalt üleval pidada. Natukese aja pärast töötas ta juba vaikses ja tagasihoidlikus kesklinna kontoris. Töö oli küllalt rutiinne ning meie energiline kangelanna hakkas tasapisi kängu jääma. Kadus sära tema silmist, tulid liigsed kilod ning kõik see mis säärasel juhul kaasneb: apaatia, depressioon jne. Ei, ta armastas ja oskas oma tööd, tegi seda korralikult, kuid oma piiritu initsiatiivi kasutamisvõimaluse puudumine ajas teda sõna otseses mõttes hauda.
Vähekese aru pidanud, otsustas ta, oma vaiksete vanemate loiust vastuseisust hoolimata, alustada oma äri. Saanud tagasi oma loomuliku reipuse ning enesekindluse, tegi ta mõned ennastsalgavad ja mitte just eriti mõistlikud sammud. Üldiselt ronis ta kõikvõimalikesse võlgadesse, krediitidesse ning liisingutesse, omamata täit selgust mil moel ta need võlad kustutab. Initsiatiiv oli aga tema käes. Aga ka vastutus enda ning oma tegude ja nende tegude tagajärgede eest.
Tuli välja, et kõik oli tarvis endal teha. Oli vaja teha äriplaane, leida kliente, veenda, kohaneda, vingerdada, teiste sõnadega tuli täiesti iseseisvalt leiva jaoks raha teenida. Esialgu tundus talle, et see on käkitegu. Mõne aja pärast, kui sai selgeks, et tema äri õitseng mitte kellegile korda ei lähe, vaid pigem vastupidi, lõi meie ärileedi enesekindlus kõikuma. Kui aga võtta arvesse veel krediitide tagasimaksmist, konkurentide intriige ja teisi huvitavaid asju mis äriga kaasas käivad, siis oli kohe päris karauul.
Selgus, et mitte igas asjas ei aita kooliharidus ja mõnedele küsimustele tarkades raamatutes vastuseid ei saa. Tema kindel maailmanägemus lendas kus kurat. Mitte üks kätumismudel, mille meie tarkpea oli igaks elujuhtumiks varunud, tema tänases reaalsuses ei töötanud.
Ja siis algas paanika, kohutav hirm olukorra kontrollimatuse ees. Ägedad valud südames ja astmaatilised nähud. Paaniline hirm, et tal jääb süda seisma ning ta sureb. Võimatuks muutus mitte ainult töötada vaid isegi lihtsalt kodust väljuda. Kirjeldused tema seiklustega arstide ja psühholoogide juures jätame me, teadlikult, vahele, kuna see on eraldi jutustus – ebameeldiv ja kurb.
Ühesõnaga öeldes – igavene õnnetus!
Elu oli lõppenud. Lõppenud oli õige ja targa tüdruku elu. Algas otsatu piin. Algas võitlus elu ja mõistuse eest. Lõputud otsingud ning elu ümbermõtestamine. Väärtuste ümberhindamine. Algas tutvumine iseendaga ning oma tee otsing. See üleminekuperiood kestis ja kestis ning tundus, et pole sellel lõppu.
Õnneks ükskord lõpeb siinilmas kõik. Läks aega mis läks, aga meie jäärapäisel kangelannal hakkas kujunema teistsugune elu. Kuidas see kõik toimus on meie jaoks saladus. Me teame vaid seda, et ühel päeval sai temast enda jaoks nii tervendaja kui ka õpetaja. Ja mõne aja pärast elas ta hoopis teise tüdruku elu. Avatud, sügava ja ennast tundmaõppiva tüdruku elu.
Ole muutustele avatud. Ja surmahirm jätab sind igaveseks...
- Kommenteerimiseks logi sisse või registreeru