Etüüd patsiendist
Elas kord naine. Patsient. Ei, see polnud mitte tema amet, vaid rohkem nagu eluviis. No ta oli endale sellise eksisteerimise mooduse leidnud. Käia ja ennast ravida, saada kõikvõimalike füüsilist-, psühhilist- ja isegi psühholoogilist laadi hädade vastu spetsialistidelt abi. Aga hädasid, neid, tal jätkus. Mitte seda, et ta oleks lapsest saati invaliid olnud, kuid elu oli ennast sedasi pööranud, et haigused tulid, kui kärbsed meepotile. Hirmsad migreenid vaheldusid gastriidi ägenemisega, radikuliit astmaga ja kõike seda saatis pikaleveninud depressioon. Loomulikult teadis meie maadam oma haiguste, nende diagnooside ja ravimeetodite aga samuti spetsialistide kohta kõike ja seda kõrgel, professionaalsel tasemel. Võib öelda, et ta oli kursis kõige erinevamate haiguste teraditsiooniliste- ja rahvameditsiini ravimeetoditega. Ja selles oli tema jõud ning õigus.
Mingil moel, kõige selle kõrvalt, läks tal kuidagi korda ka töötada ning isegi lapsi sünnitada. Tõsi küll, laste kasvatamiseks tal enam jõudu ning aega ei jätkunud, seepärast täitis seda funktsiooni tema abikaasa.
Nii imelik kui see ka ei ole, abikaasa, ehk siis selline haruldane eksemplaar, tema elus siiski figureeris. Ta kannatas välja kõik oma naise oiged, hädaldamised ja kannatused ning ei hakanud isegi jooma. Kuigi põhjuseid selleks oli.
Võtame kasvõi tolle kangelase armsa abikaasa maniakaal-depressiivse psühhoosi. Ei saa just öelda, et see oleks kindel diagnoos olnud või, et ta oleks psühho-neuroloogiahaigla pidev patsient olnud. Ei, seda mitte. Kuid heades kätes hakkab ka raud elama, nagu öeldakse. Ja kui oli tarvis, kasutas meie patsient, et elus ennast maksma panna ning tõestada, oskuslikult oma lõputut hulka hädasid. Kuigi, võib arvata ja selles isegi küllalt kindel olla, et ise ta oma tegevust ei teadvustanud.
Ühe sõnaga, patsient põdes korralikult, külastas arste, psühholooge ning kirurge. Tutvus vastavasisulise kirjandusega. Suhtles samasuguste haigete ja end haigustes otsivate inimestega. Kogu tema huvi oli suunatud oma organismist uute hädade leidmisele ning nende hädade ravivõimaluste arutamisele oma lähedastega. Ta suutis selle ka oma pere peamiseks huviks muuta. Võib endale ette kujutada nende kodus valitsevat õhkkonda:
“Kallis naisuke, kuidas sulle meeldis eilne film. Minu arvates ei mänginud peaosaline vähihaiget kuigi veenvalt. Liiga elurõõmus nägi ta välja!”
“Emme, see loll Vova jõi jälle keetmata vett. Nüüd on tal kinglasti kohutavalt solkmeid!”
“Kallis, jäta mind paariks tunniks koju üksi. Ma pean endale järjekordselt klistiiri tegema.”
“Ema, enne kui neid mune praadida, kas on neid tarvis seebiga pesta või aitab ainult loputamisest?”
“Lapsed, te peate alati oma tervist silmas pidama, õppima, vältima juhuslikke tutvusi... On tarvis alati enne sööki käsi pesta!! Käige regulaarselt WC-s!!! Tooge mulle ruttu need tilgad magamistoast öökapi pealt...”
Ja nii edasi, ja nii edasi!
Sedasi suutis meie usin patsient umbes neljakümnendaks eluaastaks end lõplikult ära vaevata. Selles mõttes, et hirmus raske on kogu aeg haige olla ja end ravida. Peaks nagu veel midagi tegema, mingit kasu ehk inimestele enne surma tooma või midagi väljapaistvat tegema. Kuid kõik tema mõtted ja teod jooksevad ikka meditsiini alla kokku. Ja seepärast ei tule tal mitte midagi mõistlikku välja.
Tulemuseks saab ta endale uue diagnoosi: “Eksistentsiaalne vaakum”, ja elab edasi. Ainult, et see diagnoos oli ehtne ja meie daami elu muutub tõesti koledaks.
Kõige hirmsam selle asja juures oli see, et reaalselt ei suutnud keegi teda aidata. Ei noh, paljud proovisid ja lubasid isegi täielikku tervenemist, kuid mitte mingitest keshtalt-teraapiatest, loitsudest ning antidepressantidest abi ei olnud.
Kord, ühes kohas, öeldi talle, et teda saab aidata, kui ta seda tõesti tahab, ainult tema ise. Räägiti ning näidati mida teha ja korrati, et kõik saab korda kui tal selle vastu tõesti huvi on. Peab ütlema, et huvi, nende uute sisemiste protsesside vastu, oli tal tõesti olemas ja seepärast töötas ta innukalt.
Varsti avastas meie otsiv kangelanna enda sees terve maailma, imelise ja täiesti reaalse. Ta mõistis, et kogu tema elu luuakse just selles maailmas. Sai aru selle maailma tähtsusest ja väärtusest.
Ta õppis oma sisemaailma ilminguid igapäevasesse ellu rakendama. Näiteks sai ta teada, et kui vaikselt ja kanntlikult oma südant kuulata, hakkab mööda keha levima meeldiv soojus, ümbritsevad inimesed muutuvad aga vastutulelikeks ning avatuteks. Või kui lubada avaneda oma sõrmeotstel, väljuvad sealt kuumad, haiglaseid kohti rahustavad ja tervendavad voolud.
Ta mõistis, et tema avastustel pole piire ning meie endise haige elu muutus kardinaalselt. Tal hakkas huvitav elada ja ta loobus igaveseks oma patsiendirollist. Tõsi küll, esialgu suurte rakuste ja kahjutundega. Talle tundus, et ta kaotab oma eripära, oma kordumatuse ja originaalsuse. Ja sellest oli tal kohutavalt kahju. Pind kadus jalge alt ja mõistus võitles muutustele vastu kuidas aga sai. Ta arvas, et oli end alatiseks kaotanud ja, et tema elu oli minetanud igasuguse mõtte ning muutunud täiesti kasutuks.
Kuid hirmule ja paanikale vaatamata töötas ta endaga edasi. Keegi ei tea ning ei suuda isegi ette kujutada kui paljudest pisaratest, pettumustest, solvumistest ja illusioonidest tuli tal vabaneda. Raske, väga raske, oli tal oma sisemaailmaga tutvuda.
Pole sõnu, hirmsat hinda maksis oma praeguse huvitava ja täisväärtusliku elu eest see, nüüd, veetlev ning õitsev naine.
Arene vertikaal- mitte horisontaalsuunas. Ja iga aastaga on elada aina huvitavam...
- Kommenteerimiseks logi sisse või registreeru