Etüüd õpetajast
Elas kord õpetaja. Noor ja energiline. Ta töötas koolis juba neli aastat – õpetas lastele geograafiat. Peale selle oli ta veel klassijuhataja kuuendas klassis.
Ta oli küllalt hea aineõpetaja, oskas oma tööd ning armastas seda teha, kuid inimesena polnud ta, pehmelt öeldes, mitte just päris tasakaalukas. Teiste sõnadega oli ta natukene nagu närviline.
Ühe tunni jooksul võis tema tuju kuni neli korda kardinaalsel kujul muutuda. Selline eripära oli tal juba varasest lapsepõlvest mil ta paistis silma selliste pidurdamatute hüsteeriahoogudega, et tema vaesed vanemad “ronisid mööda seina üles”. Arstid kandsid need emotsionaalsed pursked sünnitrauma tagajärgede arvele ning kinnitasid, et aja möödudes saab kõik korda. Aja möödudes, aga muutis tema emotsionaalne tasakaalutus vaid oma väljendusvorme ja ilminguid, mitte ei kadunud.
Loomulikult ei olnud see haigus, pigem psühholoogiline probleem, kinnitasid meedikud, kergem ei hakanud sellest teadmisest aga kellelgi, pigem vastupidi.
Koolis ja ülikoolis oli tal raske õppida, kuna oli oma intellektuaalse ebatäiuse pärast pidevas paanikas. Kui tal aga õnnestus saada häid hindeid ning sooritada edukalt eksamid omandas tema egoism ja eneseimetlus sellised mõõtmed ning kuju, et ümbritsevatel oli täiesti võimatu tema läheduses olla.
Ta jumaldas loomi, eriti kasse. Toitis ning ravis vastusattuvaid kodutuid kasse, kuid samas võis raevuhoos omaenda kisukest raske raamatukolakaga visata.
Ka inimestega suheldes vaheldusid tal kohutavad agressiivsusesööstud sügavaima õrnusega. Seepärast ei tulnud tal perekonnaelust midagi välja ja seda, meie emotsionaalse kangelase, säravale ning võrgutavale välimusele vaatamata. Mitte üks tema meestuttavatest ei suutnud sellist kirgede pillerkaaritamist, mille ta luua suutis, välja kannatada. Intiimsuhted lendasid, meeletu armastuse ja vihkamise, põletava armukadeduse ning täieliku enesesalgamise, õrna hoolitsuse ja täieliku ükskõiksuse vaheldumise surve all, juba nädala jooksul pihuks ja põrmuks.
Peab ütlema, et ta ei teinud mitte midagi selleks, et kasvõi kuidagi oma kontrollimatuid emotsioone ohjata. Ta eelistas, tagajärgedele vaatamata, ennast tervenisti nende meelevalda anda. Peab ütlema, et seda soodustasid ka mõningad psühholoogiaalased metoodikad, mille kohta ta lugenud oli.
Ja just sellises, emotsionaalselt ebastabiilses, seisundis tuli ta kooli tööle. Jumal ise teab miks valis ta sellise närvilise ja vastutusrikka töö.
Ühesõnaga, võtab ta siis endale kuuenda klassi juhtida ning püüab seal õppe-kasvatustööd organiseerida. Klass, aga, nagu needus, ei olnud just kõige eeskujulikum. Vähe sellest, et mürsikud on juba iseenesest keeruline ja tasakaalutu seltskond, selles klassis olid nad veel kui spetsiaalselt kokku kogutud. Kesine õppeedukus, popitegemised, matslik käitumine ja valetamine olid selle keerulise klassi eripäradeks. Meie õpetaja võttis väga aktiivselt selle klassi ümberkasvatamise ja järjepeale aitamise ette ning andis kooli juhtkonnale kindla lubaduse selle ülesandega õppeaasta lõpuks ühele poole saada. Siht oli tema silme ees õilis ja auväärne ning ta asus kohe ülima entusiasmiga asja kallale. Koostas tegevusplaani ning hakkas peale.
Kõigepealt korraldas ta, klassiga lähemalt tutvumise eesmärgil, matka loodusesse. Plaanis oli pikk jalgsimatk, vestlus lõkke ääres, liikumismängud, kerge lõuna ja tagasitulek koju. Selleks, et saavutada parem kontakt lastega, otsustas meie õpetaja trendikalt riietuda ja kasutas teismelistele kohast slängi.
Ja siis hakkas peale. Tänu oma eripärale samastuda, süvenes ta momentaalselt teismelise rolli ning hakkas oma õpilastega, kui vanade sõpradega, lollitama ja lõbutsema.
Kainenemine saabus siis, kui nad olid lõkke äärde puhkama istunud ning suurem osa lastest panid suitsud põlema. Meie noorele õpetajale tulid meelde pedagoogikohused ja, järsult oma meeleolu muutes, röögatas ta, ilma hoiatamata, ootamatusest keeletute laste peale. Ta haaras oma kätte kõik sigaretipakid ning hakkas neid jalge alla tallama ja tulle pilduma. Ta karjus ja sõimas veel tükk aega, pärast aga käskis üles rivistuda ning paarikaupa tagasi kooli juurde minna.
Kodus kritiseeris ja süüdistas ta end kaua ebakompetentsuses ning diletantsuses, nuttis ja hädaldas. Siis hakkas ta oma õpilasi haletsema, hiljem läks haletsus üle solvumiseks nende peale, talle tundus, et lapsed olid niivõrd tänamatud ja nii edasi ja ikka samas vaimus… Ühesõnaga ta oli oma repertuaaris.
Pole vist vaja öeldagi, et ka kõik teised üritused mis ta klassis korraldas möödusid enam vähem sama stsenaariumi järgi, vaevutajutavate varjatsioonidega.
Tunnid, teistes klassides, paistsid samuti suure originaalsusega silma. Ta improviseeris, haaras lapsed õppeprotsessi kaasa, viis klassi äärmuslikku erutusseisundisse ja kui õpilasi polnud enam võimalik ohjes hoida, hakkas nende peale karjuma, sõimama ja halastamatult kahtesid panema.
Kõige imelikum oli see, et tema eksalteeritus isegi meeldis enamikule lapsevanematele ja juhtkonnale. Tema tunnid loeti olevat huvitavad ning uudsed, suhted lastega, aga ülimoodsad. Seepärast oli ta koolis hinnatud kaader ja tema hüsteeriatele, peale tunde õpetajate toas, vaadati läbi sõrmede ning ei pööratud sellele erilist tähelepanu. Nii oleks see nähtavasti ka edasi läinud, kui mitte juhus…
Juhtus, aga vaat mis. Kord kutsus meie noor klassijuhataja kooli ühe oma murelapse vanemad. Tuli poisi ema. Too juhtus olema asjalik, arukas ning rahulik naine. Tema konkreetsetele küsimustele, oma poja käitumise ja õppeedukuse kohta, hakkas meie õpetaja, talle omasel moel, kunstiliselt kirjeldama poisi psühholoogilisi iseärasusi. Välja nägi see umbes nii:
“Teil on nii imeline poeg. Väga uudishimulik ja seltsiv. Alati on ta valmis seltsimeest aitama. Ta on nii lahke ja tähelepanelik. Me kõik armastame teda nii väga! Ta on nii hea poiss!! Jumal küll, ma ei ole kunagi oma elus selliseid lapsi kohanud!!! Aga kuidas ta tunnis töötab! Niivõrd kiire taibuga, päris imelaps kohe! Selline erudeeritud ja aktiivne! Ta tahab alati esimesena vastata, isegi oma kohalt hüppab püsti, kannatamatusest! Vahel isegi jookseb klassi ette ja räägib õpetajale vahele. Jah… siis on kole raske tundi läbi viia… Ta ju tõmbab endale üleüldise tähelepanu ja laste mõtted lähevad mujale, õpetajal kaob järg käest ja tund on, lõppkokkuvõtteks, mokas. Sellises olukorras on ju täiesti võimatu tundi läbi viia! Teie poiss ei lase üldse õpetajal suud avada!! Märkuste peale ülbitseb, lubab endale kõikvõimalikke vabadusi tunnis! See on ju täiesti väljakannatamatu! Ma lihtsalt ei tea mis temaga peale hakata! Ta haugub vastu, puudub põhjuseta, valetab! Kohutav, mida ta kõik välja mõtleb! On tarvis kiiremas korras kõige radikaalsemad abinõud tarvitusele võtta! Te pange ta ravile või ma isoleerin ta klassist!!! Kohutav, lihtsalt kohutav!!…”
Kuulanud selle kõnevoolu ära, ei vastanud, murelapse ema, ühtki sõna, vaid läks otsejoones direktori kabinetti. Ja esitas seal nähtu ja kuuldu kohta rahulikult oma nägemuse. Ning, kuna too ema oli sidemetega naisterahvas, võttis direktsioon koheselt abinõud tarvitusele. Lühidalt, meie õpetajale soovitati paariks kuuks haigusleht võtta ja oma närvisüsteemiga tegeleda ning, juhul kui ravi tulemust ei anna, parem ärgu tagasi tulgu.
Ja niimoodi, olude sunnil, otsustab meie tasakaalutu kangelanna oma emotsionaalse tervisega tegelema hakata. Ta ravib end nõelravispetsialisti juures; teeb tuntud psühhoterapeudi juures läbi relaksatsiooteraapia kursuse; külastab moodsa kunstniku poolt läbiviidavat emotsionaalse avanemise seminari, kus osavõtjad lasevad kõik oma emotsioonid kohe täiesti vabaks. Tänu nendele moodsatele seminaridele läks meie kangelanna täitsa segi ja muutus peaaegu sotsiaalselt ohtlikuks.
Jumal teab miks. Võib ainult oletada, et meie närviline õpetaja ise ei mõistnud kõigi nende ürituste lõppeesmärki. Nii ta muudkui käis ühest kohast teise, kuni ühel päeval tuli ühele kursusele.
See kursus oli pikaajaline ja esialgu temale täiesti arusaamatu. Oli tarvis mingeid imelikke asju teha. Näiteks, oli tarvis pikka aega liikumatult toolil istuda ja seda valutavale seljale ning sisemisele protestile vaatamata, või siis kõva häälega, kogu grupi ees, kirjeldada kõige erinevamale muusikale tekkivaid emotsionaalseid reaktsioone. Veel oli tarvis aeglaselt kõndida, kuigi oleks tahtnud joosta, ning vaikida siis kui oli tahtmine rääkida. Kõik see ärritas teda ja ajas vihale, kuid samas tundis ta kõigis neis eksperimentides mingit õigsust ning toimivust.
Ja ta jätkas seda tööd ka peale kursuse lõppu. Mõne aja pärast oli meie kangelannal juba terve komplekt uusi oskusi, kõige suuremaks saavutuseks oli aga see, et ta oskas ja tahtis oma emotsioone jälgida ning neid transformeerida. Teiste sõnadega sai temast märkamatult oma emotsionaalse kuningriigi, ning sellega koos ka oma elu, käskijanna.
Ja mõne aja pärast saabus ta tagasi sinna kus teda oodati.
Õpi hoidma emotsionaalset tasakaalu. Saavutad kiiremini täiuse...
- Kommenteerimiseks logi sisse või registreeru