Etüüd noorpaarist
Elas kord üks noorpaar. Nad abiellusid mõni aeg tagasi ja elasid nüüd koos. Noormees oli selline veetlev ja heasüdamlik, neiu samuti tark ja energiline. No üldiselt nad kohtusid ja otsustasid hakata koos elama. Üldiselt elavad nad siis vaikselt ja kellelegi tüli ei tee. Ja kõik tuleb neil nii, küllaltki kenasti ja sümpaatselt, välja. Jalutavad käe alt kinni, kallistavad ja isegi kõiksugu sõnu ei häbene teineteisele öelda, näiteks nagu: “oh sa mu käokene”, “sa mu suleline ime”, “mu väikemees” ja teised säärased hellitused.
No juhtub muidugi igasugu asju. Lähevad mingi tühja-tähja pärast tülli, kuid kakluseni, muidugi, asi siiski olnud ei läinud. Kas siis tema andis järele või võttis temake ennast viimasel hetkel kokku pole teada, kuid konfliktid lahenesid, tänu Jumalale, siiski läbirääkimistega. Rääkida oskasid aga õnneks mõlemad päris hästi. Temake, tõsi küll, rohkem ja kõvema häälega.
Jah, see oli meie noore naisukese iseloomulik omadus. Ta üritas nagu initsiatiivi enda kätte haarata. Kas siis ema oli õpetanud või äkki mõnest targast raamatust lugenud, kes teab. Kuid arutles ta ilmselt nii: “Kõik mehed on kui lapsed. Ilma juhendajata ei saa sammugi astutud. Ohh, on tarvis kahe eest mõtelda!”. Just sellest printsiibist lähtudes suhtles ta oma noore mehega.
Meie noor abielumees oli aga küllalt pehmeloomuline inimene, kuigi nagu öeldakse – vaga vesi... Temal olid ka, arvata võib, et oma mõttekesed: “Millegipärast on minu noor abikaasa kole tarmukaks muutunud. Ah, las olla. Võib-olla ta mõne aja pärast rahuneb maha.”. Ja elab tasapisi edasi. Loeb aga raamatuid, kuulab aga muusikat, tööle – töölt koju. Mingeid üleliigseid liigutusi ei tee – teab mis vastasel juhul järgneb. Isegi nagu ära harjus, isegi nagu meeldima hakkas talle selline elu.
Naisuke aga lõi lausa õitsele ja hakkas perekonnaelu korraldamisel lausa meeletut initsiatiivi üles näitama. Peseb pesu, teeb süüa, koristab, viib oma meest välja jalutama – teatrisse ja kontsertidele, loeb talle aforisme ette ja nii ikka samas vaimus, ilma hingetõmbepausideta, edasi.
Ja nii meeldima hakkas talle see asi, et ta nõudis oma vaikselt mehekeselt lapsukest. Ja tolle arglikule vastuseisule ning tobedatele vastuväidetele vaatamata, sai oma tahtmise.
Nüüd oli tal kaks last. See tiivustas teda veel rohkem ning tõi lõpikult tema elumõttesse selguse. Nii ta oma “vanemale lapsele”, see tähendab mehele, teataski: “Kogu minu elu mõte on teis, minu peres! Mulle pole elus rohkem midagi tarvis. Peaasi, et me oleksime igavesti koos ja, et sa seda mitte kunagi ei unustaks!”.
Need sõnad lõid meie, natukene infaltiivsel, mehel ja isal jalad alt. Seda enam, et tema naine oli juba üleliia juurde võtnud. Ses mõttes, et oli muutunud, pehmelt öelda, tüsedaks ja vähekütkestavaks tädikeseks. Ta oli nähtavasti seisukohal, et abielus pole tähtis mitte väline ilu vaid sisemine koostis. Sisemise ilu mõttes, aga, annab ta kellele tahes silmad ette.
Ja nii nad siis elasidki – temake võtab juurde, tema võtab all, laps kasvab.
Kõik oli enam-vähem, ainult, et meie noor papa hakkas, kõigele lisaks veel, vägagi tihti “sisse võtma”. Ei, ega ta karsklane ei olnud just kunagi olnud. Tal lubati isegi peale tööd pudelike õlut juua. Ainult, et siin läks asi täitsa käest ära: pea igal õhtul tuli töölt “silmad kõllis”, aga vahel lausa neljakäpuli. Hommikul pidas naine loengu alkoholi kahjulikusest aga õhtul kordub jälle sama.
Mida edasi, seda hullemaks asi läks.
Mõistis naisuke, et suulistest argumentidest kasu pole, loengud ja hirmutamine ei aita ning otsustas äärmuslikud abinõud tarvitusele võtta. Ühesõnaga hakkas ta oma meest kolkima. Mitte lihtsalt natukene togima – seal kõrvakiil või kiilakas, vaid kohe korralikult peksma. Nüüd oli tema meheke mitte ainult kõhn kui pilbas vaid ka üleni sinine. Ja tolle välimus oli muutunud niivõrd hädiseks, et päris häbi oli temaga korralike inimeste hulka minna. Häbi, tõsi küll, oli kõigil teistel, mitte mingil juhul aga tema “nõrgemal” poolel. Too ei näinud küll midagi sellist ja ega tal ei olnud ka aega igasugu tobedustele tähelepanu pöörata.
Pimestatud ning kurdistatud oma initsiatiivist ja vastutamisest pereliikmete eest, rühkis ta kui tank eesmärgi poole. Lähim eesmärk oli tal iga hinna eest peatada mehe joomine. Mis aga viimasesse, tähendab tema mehesse, puutub, siis see ei andnud ka alla – jätkates joomist ja napsitamist peksule ning sõimule vaatamata.
Raske öelda mis sundis teda sedasi vähemeeldivalt käituma, aga kord, kui ta juhuslikult kaine oli, ütles ta oma naisukeselt: “Sa ei tea kui raske on kogu aeg juua!”. Selle peale sai ta jõulise matsu ribide vahele ning rohkem sääraseid jutuajamisi ette ei võtnud. Lihtsalt käis kiirendatud tempos alla.
Asi võttis aina tõsisema pöörde ja meie noor pereema otsustas oma meest akoholismi vastu ravima hakata. Ta uuris ruttu välja kes, kus ja kui kallilt sellega tegeleb ning hakkas oma meest mööda arste ja ekstrasense vedama. Just vedama, kuna omal jalal ta nende juurde ei läinud, kuid naise survele vastu hakkama polnud ka võimeline.
Pole vast vaja öelda, et kodeeringud ja loitsud vilja ei kandnud, pigem vastupidi. Tema, seni suhteliselt tasane, mees muutus kohe päris metsikuks ja tegelikkuse suhtes ebaadekvaadseks. Nüüd muutus nende elu päris huvitavaks, kuna kaklused võtsid vastastikuse iseloomu. Aga kuna kõik see toimus lapse silme ees oli pilt kohe kole-mis-kole.
Kodutülidest väsinud ja enneaegu vananenud pereema leidis lõpuks, et see on tema karma ning, et tuleb allahetlikult oma risti kanda. Ta jätkab, kõigele vaatamata, oma igast õmblusest käriseva perekonna kooshoidmist. Võttes endale ohvri ning kannataja rolli näeb ta nüüd selles oma elu mõtet. Ta lõpetas isegi teadlikult oma välimuse eest hoolitsemise, vist selleks, et veel rohkem rõhutada oma eksistentsi dramatismi. Üldiselt ei tahaks lähemalt selle momendi kirjeldamisel peatuda, et mitte meie lugeja õrnu tundeid riivata.
Ja ühel päeval kohtab meie paljukannatanud kangelanna oma ammuse lapsepõlvesõbrannaga.
Edasi toimub selline asjade käik. Sõbranna, kui otsekohene tüdruk, nähes tema uut imagot, ehmatas kõva häälega ja ütles: “Sa oled nähtavasti loll, et sul selline mees on!”.
Mitte midagi eriti tarka või siis teravmeelset sõbratar ei ütelnud, kuid need sõnad läksid millegi pärast meie kangelannale hinge. Ta hakkas sõbratari sõnade üle mõtlema ja arutlema ning tegi seda enam-vähem sedasi: “Oh-sa-mu-meie! Mida ma küll teen? Mida kuradit ma kannatan ja piinlen? Kuidas see küll nii on läinud? Oh kurram küll!... Miks ma üldse abiellusin?... Üldiselt, kui ma abiellusin oli ta teine inimene... Miks küll kõik muutus? Jah, vot sedasi! Ei, peab tarkade inimestega rääkima!”.
Õnneks ei olnud meie noor naisuke veel tervet mõistust täielikult kaotanud.
Targad inimesed olid ka veel ilmas olemas. Ta leidis nad üles ja kuulis igavesti imelikke asju. Kõige rohkem üllatas teda see, et ta on “vaba tahtega inimene” kes on “oma elu eest vastutav”. See viimane – oma elu eest vastutav, ajas teda kõige rohkem segatusse. Vastutus lapse, isegi kõigi maailma laste eest, perekonna eest, vanade vanemate eest – kõik see oli arusaadav, aga vastutus enda eest... Küllaltki kaua ei osanudta selle teadmisega midagi peale hakata. See lihtsalt ei andnud talle rahu ja kõik. Vaevas ja piinas, sest just selle arusaamatu enese eest vastutamise taga oli peidus kõigi tema probleemide lahendus, seda ütles talle kõhutunne.
Ja, kui sihikindel inimene, otsustab meie kangelanna tõe välja selgitada. Sel eesmärgil läheb ta pikale, sügava eneseadaptatsiooni, kursusele. Kõigi viie nädala jooksul käib ta korrlikult tundides, teeb koduseid töid, peab päevikut ja üldse teeb kõik mis temalt nõutakse. Teiste sõnadega kannab ta oma huvi üle iseenda sügavuste uurimisele. Loomulikult ei jätku tal aega, jõudu, ning hiljem ka tahtmist, muude asjadega tegeleda.
Tema mees ja laps jäävad ilma pealetükkiva järelevalveta ja tundub, et oleksid nagu väheks elavnenud ja kergendatult hinganud. Ja oleksid nagu rohkem teineteisega tegelema hakanud. Nad hakkasid koos jalutama, mängima ja raamatuid lugema ning ülde suhtlema pideva kärkimise ja hoiatuste hirmuta. Noor isa omandas isegi nagu küllalt inimliku välimuse – muutus täidlasemaks ning rühikamaks. Ja mis oli kõige huvitavam – hakkas tunduvalt vähem klaasipõhja vaatama.
Kõige toredam oli see, et need huvitavad muutused toimusid just siis kui meie kangelanna peas hakkas üht-teist selginema. Ta hakkas mõistma, et vastutada enda eest on sama mis ennast armastada. Ennast armastada, austada ja hinnata tähendab mitte alandada ennast enesekriitika ning süütundega, mitte solvata ennast solvumise, viha ja kannatajaolekuga.
Ja kõike seda õppides hakkas tasapisi muutuma ka tema suhtumine teistesse inimestesse, eriti just lähedastesse. Ta hakkas suhtuma neisse samuti kui suhtus endasse – lubades igalühel iseenda ja oma elu eest vastutada. Ja kui temalt abi ei palutud tõmbus ta vaikselt kõrvale.
Õpi ennast austama ja hindama. Siis on sulle kindlustatud õnn ja armastus kõige muuga liidus...
- Kommenteerimiseks logi sisse või registreeru