Etüüd emast
Oli ühel emal kaks poega. Oma lapsi ta armastas ja pani nende kasvatusse kõik kõige parema, milleks võimeline oli. Poisid aga käitusid tema suhtes kuidagi imelikult.
Eriti imelikult käitus vanem poeg. Ei, ta ei haukunud emale vastu, ei provotseerinud skandaale, ei jooksnud kodust ära, seda, tõsi küll ei olnud. Kuid, veel väikese poisina, võis ta nimme rikkuda kalleid esemeid, sülitada oma voodi taha nurka ja teha muudki, mille peale enamus tema eakaaslasi paremagi tahtmise juures ei tuleks. Peale selle keeldus ta kategooriliselt märkamast hubast tuba ning maitsvat toitu.
Ema ei teadnud mida taolises olukorras teha ning püüdis oma poegade elu veel meeldivamaks muuta. Kuid... laste vastuseis sellest vaid kasvas. Ööd kui päevad süüdistas ema ennast, käis regulaarselt psühholoogide juures ning täitis püüdlikult nende ettekirjutusi. Kõik asjata. Ebanormaalsused aina jätkusid.
Juba võttis ka noorem poeg jalad alla ning demonstreeris oma solidaarsust vanema vennaga. Emasse suhtusid nüüd mõlemad avaliku halvakspanuga. Tema ettepanekuid ja hoiatusi ei kuuldud, teda ennast lihtsalt taluti. Jumal teab millest see tuli.
Lõpuks, üle kivide ja kändude, jõudis vanem poeg täisikka ning lahkus esimesel võimalusel kodunt. Noorem oli sunnitud veel ema juurde jääma.
Nagu selgus ei olnud vanema poja esimesed, iseseisvas elus tehtavad, sammud teab kui kindlad või arukad. Ta ei läinud küll päris “põhja”, seda mitte, kuid enamuses tema tegusid küll nüüd mõistlikeks ei saanud nimetada – kui leebelt väljenduda.
Tal õnnestus probleeme luua nii tööl, kodus kui ka puhkehetkel. Ta leidis enamasti kõige ebasobivama aja ning koha, et end täis juua, kakles baarides (seda hoolimata oma sulgkaalust) ja nii edasi ja nii edasi. Ühesõnaga oli ta ette võtnud nii ennast kui ka teisi “viimse piirini” viia ja seda tegi ta metoodilise järjekindlusega.
Hukatuse äärele viidud ema püüdis oma pätistuvale pojale nõu anda, teda hirmutada ja isegi kurjustas temaga. Kõik tema sõnad ja pisarad olid aga kui hane selga vesi.
Ei too ei vaielnud vastu ning kuskil, väga, väga sügaval hingesopis, isegi mõistis ema tundeid, kuid näha temas autoriteeti ei suutnud. Vähe sellest! Tundus, et tal oli kindel nõu oma ema elküünal kustutada.
Kannatusi, mida see vaene naine tundis, polnud võimalik kirjeldada. Mõtetes ta anus ja palus oma poega, kutsus teda korrale ning lõpuks leppis sellega, et teda ei ole võimalik päästa ning see on tema – ema, süü ja tragöödia. Nii lõpetasid nad praktiliselt suhtlemise.
Läks aeg. Ühel päeval, tundis ema, et elab nagu mingis kleepuvas pimeduses. Kõik teda ümbritsevad inimesed olid muutunud mingiteks hallideks, hädaldavateks värdideks, ilm oli pidevalt pilves, tuul jäine. Tänu sellele oli raske hingata ja liikuda.
“Kurat võtaks”, mõtles ema. “Mis minuga küll toimub? Kuidas võis juhtus, et minu silmad ja kõrvad ei näe ega kuule enam midagi suurt ja kaunist?”.
Ja kuna ta oli harjunud kõik ise tegema, otsustas ta ka ise oma elu muuta. Ta arutles sedasi: “Kui mul õnnestus näha vaid elu tumedat poolt, ju õnnestub näha ka säravat valgust!”. Ja ta hakkas seda kõiges otsima.
Õige pea ilmus tema ümbritsevate inimeste nägudele naeratus ning taevakaarele päike. Pojaga, aga hakkasid nad (mõtteliselt) suhtlema isegi rohkem kui varem. Nüüd ema ei nutnud ega halanud, vaid vestles oma poja ilusama poolega, rääkides tollele hoopis uutest võimalustest. Ema mõistis, et kui oleks arenenud tema poja isiksuse kõrgem aspekt, siis oleks nende elu olnud rõõmküllane ja kerge. Nüüd teadis ema kindlalt, et varem või hiljem hajutab valgus pimeduse, on ju pimeduse suurim soov valgustatud saada. Tähendab, kui tema, ema, sisemine valgus muutub tugevamaks, pöörduvad ka tema lapsed selle poole.
Tunneta maailma ja inimesi kõrgete sageduste tasandil. Sedasi teed elu kergemaks nii endal kui ka maailmal...
- Kommenteerimiseks logi sisse või registreeru