Etüüd baikerist
Elas kord baiker. Selline väga äge baiker. Võiks isegi öelda, et metsik. Ei noh, sündis ta ikka lapsena. Ja kasvas ka küllalt vaikse ja rahuliku väikemehena. Talle meeldis väga kuulata kui talle ette loeti. Hiljem hakkas ka ise raamatuid “neelama”. Vähe sellest, oli aeg mil ta püüdis isegi luuletusi ja jutukesi kirjutada. Kui aga suureks sai, otsustas hakata ägedaks baikeriks. Vististi oma rahuliku ja vaikse lapsepõlvele kiuste.
Igatahes, siis kui ta sai 20 aastat vanaks, vedas ta kinni kõik oma nahkse mundri lukud ja sulas kokku oma “Harley`ga”. Ta vandus surmani elada baikerielu.
Aga baikerielu on, ausalt öelda, igavesti raske. See pole elu vaid võitlus. Olgu veel, et võitlus ühiskonna ja traditsioonidega. Aga see on veel võitlus kunsti, poeesia, romantika ja üldse kõige ilusa ja ülevaga. Kuid raskuste ees ta araks ei löönud ning otsusatas endast välja peksta kogu selle kuradima lüürilise jama. Ja peab ütlema, et see tuli tal päris hästi välja.
Ta kihutas hommikust õhtuni oma raudhobusel, fantastilise järjekindlusega puhastas ning hõõrus läikima oma sõiduriista. Asendas kõik vedelikud, oma menüüs, õllega ja kõik sõnad, oma kõnes, roppustega. Ta ei jätnud vahele ühtki baikerite kogunemist ning omas nendes ringkondades, teenitult, küllalt suurt autoriteeti. Ta põlgas kõiki neid ametnikke, üliõpilasi, poeete, kõiki neid oma ameti haledaid orjasid.
Kui ta kihutas maanteedel, nahk ja metall päikese käes säramas, tundis ta, et möödakäijad vaatavad teda, kui kehastunud vabadust, õuduse ja ihalusega. Jah, ta sülitab nende peale! Ta on vaba kõigist nende haleda maailma köidikutest.
Sellises tempos elas ta oma kümmekond aastat. Võttis omajagu juurde. Vahetas välja mitu mootorratast. Moodustas baikerite klubi. Ei elanud enam nii metsikut elu. Kihutas vähem ja istus rohkem baaris. Hakkas ka elu üle rohkem mõtlema – vististi seepärast, et istus palju ühe koha peal. Aga mõtted tulid, arvata võib, et umbes sellised: “Kurrat-küll, kuidas kümne aasta jooksul on kõik muutunud. Tehnika on teistsugune, need kurradi arvutid, igasugu laptopid. Neetud muusika on mingi imelik, igasugu polüfooniliste efektidega. Inimestel on teistsugused näod, lõhnad...”.
Algul ajasid sellised mõtted talle kõva hirmu nahka ja ta püüdis nest võimalikult ruttu lahti saada ning sukeldus aina suurema õhinaga baikeritegemistesse. Ta jõi, kakles, kihutas ja ropendas juba ilma ühegi hingetõmbepausita. Kuid mõtted, need raisad, leidsid kõigest hoolimata tema teadvusesse tee. Ja lõpuks tema kannatus katkes.
Ühel päeval, ärgates peale järjekordset pummeldamist, ta mõistis, et sedasi rohkem elada ei suuda. Sellest mõttest hakkas tal nii halb, et ajas lausa ulguma. Talle sai äkki väga-väga selgeks, et ta on ori, väga jäiga traditsiooni ori. Ja, et sellest traditsioonist vabaneda, tähendab reeta iseennast. Endistviisi jätkata ta ei suutnud, uut elu alustada ei osanud. Sisemised vastuolud saavutasid kõrgpunkti. Ennast, reeturit, välja kannatada meie baiker ei suutnud. Tema tulevik oli sihitu ning mõtetu ja ta otsustas sellele olesklemisele lõpu teha. Ühesõnaga, otsustas end üles puua. Ta leidis paraja nööri, tegi silmuse ning ronis toolile, siis lauale…
Ja just plaanis ta, silmus kaelas, ajalooks saama, kui nägi oma silme ees ämblikuvõrgus rippuvat väikest ämblikku. Ja see oli selline hall, ebameeldiv ja võiks isegi öelda, et jälk elukas. Kuid samas, kui toimekas ja, võiks isegi öelda, väärikas ta oli. Meie baiker vaatas hetke seda ämblikut ja hakkas siis suure häälega ulguma.
Nuttis meie baiker, mis ta nuttis, kuid siis võttis oma nahkse mundri seljast, pani selle korralikult kokku ning torkas kotti. Tõmbas jalga teksad ja selga t-särgi ning seadis sammud raamatupoodi.
Ära karda olla sina ise. Sedasi väldid paljusid pettumusi elus...
- Kommenteerimiseks logi sisse või registreeru