Etüüd inimesest.
Elas kord maailmas üks inimene. Pole üldse oluline kas ta oli mees või naine, lahke või kuri. Sellel ei ole meie jaoks printsipiaalset tähendust. Ta oli lihtsalt inimene. Kuid enne kui inimeseks saada oli ta päris väikene inimene, nõrguke ning rumalukene. Ja nagu kõigil inimestel oli ka temal ema ja isa kes teda armastasid ning kasvatasid, kuidas oskasid. Oli, aga, meie inimene, nagu muide kõik väikesed inimesed, eriline. Tema erilisus väljendus uskumatus kangekaelsuses. Teiste sõnadega tegi ta kõik kõigile vastupidi ja endale, muide, samuti.
Lähevad nad emaga, näiteks, välja ja meie inimesehakatis võtab endaga kaasa nii palju mänguasju, et lausa ägiseb selle raskuse all. Ema ütleb talle: “Lapsuke, jätame õige pooled asjad koju. Sul on ju nii raske neid tassida.” Tema aga vastab: “Mul pole raske vaid isegi väga kerge.”, ja võtab veel ühe asja lisaks.
Meie inimene kasvas ja tema kangekaelsus koos temaga. Kuid nüüd hakkas see natukene teistsugust kuju omandama. Niivõrd imelikku, et ema-isa viisid ta arsti juurde. Noh, ja kuna arst on kohustatud tervisliku seisundi normist kõrvalekaldeid kuidagi märgistama, siis võeti ja pandi inimesele hirmuäratav diagnoos: “pealetükkivate seisunditega neuroos”. Ja hakati teda ravima tablettide, protseduuride ja isegi süstidega, milliseid ta väga kartis.
Väljendus see “neuroos” aga vot milles. Tuleb meie noor kangelane, näiteks, koolist, väsinud ja näljane. Ja jalad käivad tal risti all, ja silmad ei näe enam hästi, ja kole raske koolikott kisub maadligi. Kuid selle asemel, et sellesti kiiremini vabaneda ning pehmele diivanile heita, hakkab see kangekaelne inimene, Jumal teab milleks, ümber maja ringe tegema. Ja enne, kui on paar ringi ümber oma üheksakorruselise maja teinud, tuppa ei lähe. Tema vanemad, eriti ema, muretsesid hirmsasti oma lapse selliste eripärasuste pärast, kuid ei keelitused, ei ergutused ega isegi ravi ei aidanud.
Aeg möödus. Meie inimesehakatis kasvas ja hakkas üha rohkem inimesega sarnanema. Tema iseärasused muutusid aina vähemärgatavamateks ja kadusid siis hoopis. Ta muutus suurema osa inimeste sarnaseks. Õppis, leidis sobiva töö ning sõpraderingi. Ühesõnaga elab, rõõmustab, kurvastab, elab üle, vaimustub, armub, pettub, just sedasi kuidas inimesele kohane.
Kuid üha tihemini hakkas inimene märkama, et teda valdab igavus, apaatia ja ükskõiksus. Ja enamasti kaasnes sellega külmetus, angiin või tekkis mõni mädapaise ning üldse täielik füüsilise jõu ja immuniteedi langus. Ta muutus uimaseks, halliks ja, nagu öeldakse, ei mingiks. Mingi hägune, haiglane ängitsus pigistab tema südant, mitte midagi ei taha teha ning elu tundub mõttetu ja rumal. Noh, pane või nöör kaela. Mõned korrad tulid talle pähe enesetapumõtted, mis teda hirmsasti ära ehmatasid, justkui oleks ta teinud midagi häbiväärset ja loomuvastast. Ja sellest muutus tema enesetunne veelgi kibedamaks.
Kõige koledam oli see, et tollel seisundil oli selline võim tema üle, et meie kangelane ei suutnud sellest omal jõul vabaneda. Natukeseks aitasid alkohol või ka narkoorikumid, või siis väga tugevad ja teravad elamused, nagu mingi skandaal või kaklus, lühidalt acktion. Ja mida rõhuvamad olid tema “mõttetuse” perioodid, seda ägedamalt viskus ta erinevatesse ohtlikesse avantüüridesse. Ja neil perioodidel püüdsid teda armastavad inimesed kuidagi vältida, ennetada teda vaevavat tuska, kuidagi tema meelt lahutada. Kuid tema kordas kui zombi, et soovib vaid üht – surra! Ta ei võtnud vastu mitte mingit abi, mitte mingil moel, millega tegi lähedastele hirmsasti haiget.
Mida ta kõike järele ei proovinud. Ta korraldas avalikus kohas kakusi, lõhkus kallite kaupluste vaateaknaid, provotseeris politseid. Elas kõige hirmsamates urgastes, kus paadialused ta vaeseomaks peksid. Aeg-ajalt jõi ennast seaks ja vahetas alkoholi vastu kõik mis tal oli. Ta püüdis endas leida mingisuguseid surmavaid haigusi ja selleks viibis pikki perioode erinevates haiglates, kaasa arvatud psühhiaatrihaiglad. Kuidas ta küll ennast piinas! Ta sõitis isegi autostopiga pool maailma läbi, lootuses, et kuskil juhtub temaga midagi sellist, mis lubab tal “sellest reaalsusest lahkuda”.
Tundus, et neil perioodidel juhib meie inimest mingi, tema olemuse fataalne, tume pool, mille ainsaks eesmärgiks oli teda purustada, hävitada, maamunalt minema pühkida. Ja see, hävitav pool, oli niivõrd tugev, et ei allunud tema poolt mingile kontrollile. Ei suutnud, meie õnnetu kangrelane, sellega toime tulla ja kõik! Justkui oleks temas võõras, vaenulik inimene elanud – tapja, oma tahte ja soovidega. Ja allus tema tahtele meie kangelane, proovides omal nahal ära inimeseks olemise kõige tumedamad küljed, mida tema tasemega inimene vaid tunda saab.
Õnneks esinesid, meie õnnetul kangelasel, siiski ka heledamad eluperioodid. Siis otsis ta jälle tööd, taastas lõhutud sidemeid, tegi tulevikuplaane. Teisisõnu alustas iga kord kõike otsast peale, andes endale hirmsaid vandeid, mitte kunagi enam langeda sellisele tasemele. Kuid, kohe kui hakkas võimutsema tema tume pool, kaotasid kõik tema vandad ning lubadused oma jõu ja mõtte ning kõikehävitav laine lõi, meie õnnetul inimesel, üle pea kokku. Ühesõnaga – häda!
Sellistes hirmsates kannatustes ja piinades elas meie kangelane küllalt kaua. Tundis ja elas üle küllalt palju. Hingeliste üleelamiste teravus, ajapikku, tuimenes väheke. Elukogemused ja küpsus sundisid teda oma destruktiivset poolt täie tõsidusega tundma õppima. Ja kuna suremine nii-ehk-naa ei õnnestunud, ei jäänudki muud üle kui, et edasi elada. Kuna valikut ei olnud otsustas ta oma sisemisest vaenlasest vabaneda. Inimene tahtis tõesti selgusele jõuda mis see küll temaga toimub, miks on need kohutavad enesehävituslikud perioodid tema elus nii põhjalikult kanda kinnitanud, et on muutunud lausa ihaldusväärseteks. Oli vaja midagi ette võtta, et sellest sõltuvusest vabaneda. Üksinda endas selgusele jõuda ta aga ei suutnud ning hakkas seepärast teiste inimeste käest abi otsima.
Paljud püüdsid teda aidata. Arstid ravisid arstimite ja hüpnoosiga, nimetades tema seisundit depressiooniks. Maagid vabastasid teda, kõkvõimalike nõiajookide ning rituaalide abiga, needusest ja kurjast silmast. Sensitiivid kolkisid temast “allüürilisi”, kõigi neile tuntud moodustega, välja.
Inimene laskis vastu punnimata endaga kõiki neid toiminguid teha, kuna uskus neisse väga ja lootis õnnelikule, kui nii võib öelda, lõpule.
Mõnda aega oli tõesti kergem ja rahulikum elada, kuid kardinaalseid muutusi, millegi pärast, ei järgnenud. Peale tervendamisseansse tundis ta end kui täislaaditud aku, kuid kui aku tühjaks sai oli jälle vaja laadijat otsida. Siis otsis inimene, aina uuesti, abistajaid. Ja nii kurb kui see ka ei olnud, aga tal tekkis järjekordne sõltuvus. Sõltuvus teistest inimestest, nende võimetest ja jõust. Tekkis mingi nõiaring – ühest sõltuvusest vabanes, teise sai. Ja sellest ringist välja saada ei olnud võimalik. Vot selline jama oli.
Kuid kord, ühes avalikus kohas, ütleme lennujaamas, istus meie paljukannatanud kangelane ühe noortegrupi lähedal. Need olid tavalised, mitte millegi poolest teistest erinevad, noored. Nad rääkisid omavahel vaikselt, tähelepanu äratamata. Ja siiski tundis inimene nende juuresolekus midagi ebatavalist, mingit tõmmet. Justkui oleks neid ümbritsev ruum olnud magnetiseeritud ja täidetud mingite eriliste, värskete ja omaste fluidumitega. Ja need fluidumid olid niivõrd tugevad, et tal oli vastupandamatu soov nende juurde astuda ja lihtsalt olla nende kõrval. Ta istus vaikselt nende lähedale ja kuulas millest nood räägivad. Vestluse sisu, aga, ei jõudnud kuidagi temani. Tal oli niivõrd hea olla, et ei tahtnud teha mingeid vaimseid ega füüsilisi liigutusi ning ta lihtsalt istus, andudes tervenisti sellele kergele, vabale ja meeldivale tundele.
Nendest inimestest õhkus sellist pehmust, heatahtlikust ning elujõudu, et ta hakkas, endale märkamatult, nendega vestlema. Ta rääkis endast, esitas küsimusi, ise neile vastates, ja küsis jälle. Nad vestlesid kaua millegist ääretult tähtsast ja tema jaoks, nagu talle tundus, täiesti hädavajalikust. Kuid millest just nad rääkisid ei suutnud meie kangelane kuidagi öelda. Justkui oleks nende suhtlemine toimunud vaid tunnete ja aistingute tasandil, puudutamata üldse mõisatust. Ja need aistingud olid niivõrd ebatavalised, et kui ta ei oleks niivõrd tingimusteta oma vestluskaaslasi usaldanud, oleks ta kindlasti oma terves mõistuses kahtlema hakanud. Kord tundus talle, et ta kuuleb ja näeb ennast nagu kõrvalt, kord oleks teda läbinud nagu mingid tugevad vibratsioonid, kord laskus tema peale ääretu unisus, mis samas kadus. Kõik see oli imelik, ebatavaline ja väga meeldiv. Esimest korda elus tundis ta ennast nii hästi, justkui oleks lõpuks ometi kohanud kedagi väga lähedast ja armast. Vaid see hirmutas, et kõik toimuv oli kui unes. Tema teadvus juskui tukkus, olles kaotanud oma teravuse ja selguse. Ja veel oli mingi väsimus, mitte füüsiline, vaid harjumatu tegevuse väsimus, kui võib sedasi öelda.
Koju jõudnud vajus, meie kangelane, kohe ära ja magas, ei rohkem ega vähem kui 12 tundi järjest. Ja kui ärkas, hakkas kõike, mida eile kuulis ja tundis, peensusteni meelde tuletama.esialgu tulid pähe täiesti tundmatud ja arusaamatud sõnad: “programm”, “ületamistahe”, “duaalsus”, “transformatsioon” ja muud sarnased. Kõik need sõnad ja väljendid ei öelnud talle mitte midagi, vähe sellest, need olid tema mõistuse jaoks täiesti võõrad. Kuid nad muidkui tulid ja tulid, kerkisid kuskilt tema kõige sügavamast sügavusest esile, justkui mingi keemilise reaktsiooni tulemus ja asusid ise sirgetesse ridadesse. Jälgides seda protsessi hakkas ta, järk-järgult, märkama oma peas sibavate sõnade ning fraaside üldist mustrit.
Kõik see toimus iseensest, ilma igasuguse vaimupingutuseta, mida nõuab faktide analüüs ja klassifitseerimine. Oli vaja lihtsalt lubada sellel informatsioonil tulla. Seepärast istus inimene terved päevad liikumatult vaikuses ja kuulas seda, enese sees toimuvat, seletamatut, nõiduslikku protsessi. Vahel oli see nii väsitav, et ta kukkus ja uinus sama koha peal.
Ja ühel hommikul ärgates tundis ta mingit täiuslikkust ja rahuldustunnet. Ja ta mõistis, et TEAB. Teab täiesti kindlalt mis temaga toimub. Täie selgusega nägi ta endas töötavat kaht programmi: enesehävitamise- ja enesesäilitamise programmi. Nüüd ta teadis, et temas töötab täiel määral enesehävitamise programm ja tema asi on seda transformeerida, muuta seda sel moel, et see annaks oma liidripositsiooni teisele programmile, enesesäilitamise programmile. Vähe sellest, just selleks ongi ta sündinud. Ta tuli ilmale, et õppida elama ja kinnitada elu ülemvõim surma üle. Kinnitada elu võit, ja seda ebamugavustele, konfliktidele, ebaõiglusele ning kannatustele vaatamata. Ta tundis kogu oma olemusega, et see, tema ülesanne, ei piirdu vaid tema isikliku kogemusega. Kuulumine millessegi haaramatusse, seletamatult suursugusesse ja ääretult kallisse, asetas talle erilise vastutuse enda eest.
Ja inimene hakkas tööle. Ta mõistis juba, et võidelda enesehävitusprogrammiga pole mingit mõtet, kuna võideldes, sõdides ja hävitades, muutud ise hävitajaks. Oli vaja leida teine tee ja ta otsustas mitte võidelda, vaid, kannatlikult ning tähelepanelikult, oma destruktiivset osa, kõigis peensustes, tundma õppida. Enam-vähem nii, kuidas uuritakse, tarkade raamatute abil, keerulist teadust.
Raamat, mis tuli aga läbi uurida, polnud mitte lihtsalt paks ja raske, vaid ka räpane, eemaletõukav ning katkes endas hirmpalju arusaamatut ja hirmsat. Kuid kõigele vaatamata otsustas ta selle raamatu avada. Ta astus ise vastu sellele, mille vastu end nii kaua oli ravinud ning mille eest põgenenud. Ja siis see algas...
Sügavaus ja pehmus, mis viimasel ajal oli teda täitnud, kadus kuhugi, justkui oleks ta, sooja ning hellitleva jõe sügavustest, külmale ja elutule pinnale tõusnud. Ta tundis end kuidagi kandilise, lineaarse, jäiga ning mõistusepärasena. Kohe hakkasid aktiivselt ja pealetükkivalt tulema mõtted. Üks agressiivsem kui teine, pommitasid nad meie kartmatu kangelase pead: “No, mis kuradi programmid veel! Jama! Hullu sonimine! Vaata inimesi, maailma! Kõik need sõjad, haigused, terrorism... See on ju kõik inimese poolt loodud! Aga milleks see kõik? Raha, võim, luksus! Inimene on õel, agressiivne loom, keda juhibvad vaid ahnus ning kadedus! Kui suudad teisel tüki suust krabada, oled söönud, kui ei, kistakse sul ja kõnged nälga. Ja see ongi kogu enesesäilitamise programm! Aga kõik need jutud armastusest ning harmooniast on kõrgemate olendite, mingite inglite ja nendesarnaste, jaoks. Nii-et kuidas ka ei vaata, sina oled teisest puust. Sa oled lihtsalt maine inimene, täis pahesid ja puudusi, millest vabaneda niisama lihtsalt ei saa. Ise tead, oled proovinud! Sülita kõige selle jama peale ja ära võta pähe, nii-kui-nii pole sellest mingit tolku. Kõik lõpeb eimillegiga, tühjusega, nii-et ära mängi lolli ja ela nii kui kõik normaalsed inimesed, võta elult nii palju kui kanda suudad....” Ja nii ikka edasi...
Ta kuulas oma mõtteid ja tundis, et kohe-kohe, veel natukene ja ta jätab tõesti kõik sinnapaika. Hirmsasti oleks tahtnud ennast täis juua. Tema keha lausa karjus ja kargas iseensest püsti. Sees möllas ärritus, nõudes meeletult väljapääsu. Oleks tahtnud kõik ümberringi puruks peksta ja tükkideks kiskuda. Põletav, vastupandamatu soov, jätta see piinarikas tegevus sinnapaika, rebis inimest tükkideks.
Surudes hambad risti, tehes ebainimlikke pingutusi selleks, et alustatut jätkata, püüdis ta rahulikult ja neutraalselt oma tohutult rasket raamatut edasi lugeda. Inimese eest käisid, järk-järgult ja väga aeglaselt läbi kõik selle raamatu peatükkid: kahtlus, solvumine, enesekriitika, kadedus, süütunne, ärritus, igatsus, enesehaletsus, vihkamine ja hirm...
Igaühte ta uuris, jälgis ja ootas kuni see, näidates end kogu oma “ilus”, lõpeb. Oli tarvis kasutada seletamatut tahtejõudu ning ebainimlikku kannatlikkust, et täie mõistuse juures seda kõike, mis teda seestpoolt mürgitas ja hävitas, näha ning armastusega vabastada. See polnud mitte lihtsalt raske töö, see oli kangelastegu! Mitte lühiajaline, hetkeline kangelastegu, vaid kangelastegu mis kestis ja kestid. Ja mitte kunagi ei oleks inimene sellega hakkama saanud, kui ta ei oleks juba lapsena ülipingutusi teinud.
Vot siis saigi talle selgeks tema lapsepõlve kangekaelsus. Tuli välja, et juba siis, lapsena, teadis ta mis ootab teda tulevikus ja tegeles oma tahtejõu arendamisega. Selle tahtejõu arendamisega, mis aitab inimesel teha seda mida teha ei tahaks ja mis ei meeldi. Nüüd hindas ta seda täie ette. Nüüd kinnitus temas too hindamatu oskus seda kindlamalt, mida kaugemale ta jõudis oma “õpperaamatu” läbitöötamisega. Iga suletud leheküljega hakkas inimesel ikka kergem ja kerkem...
Lõpuks tekkis tema kehasse ebatavaline kergus, justkui meeldiv, värskendav tuuleiil. Hingata oli vaba ja kerge. Tundus, et see imeline, õhuline ja värske kergus tungib otse südamesse, täites teda rõõmu ja vaimustusega. Kogu tema olemus, kuni viimase rakuni, ärkas ning elavnes, justkui oleks ta vabanenud raskest ja hirmsast nõidusest.
Ja kui inimene sulges oma raamatu viimase lehekülje, tundis ta end nii kergelt ja säravalt, justkui õhupall, mis lasti otse taevasse. Talle tundus, et ta tõusis kõrgele-kõrgele, pilvedeni ja, sealt ülalt nägi ta elu hoopis teisiti – ruumilisena ning terviklikuna. Ta tundis maailma ülesehituse arukust ja terviklikkust, kus pole midagi üleliigset, mittevajalikku ja võõrast. Kus kõik on omavahel seotud mõistmise, austuse ja armastusega. Hea-halb, ilus-inetu, lahkus-kurjus kaotas tema jaoks oma duaalse, lahutava mõiste.
Ta nägi kõigi sündmuste põhjust ja tagajärge. Ta mõistis inimeste tegevuse hindamise ja hukkamõistmise mõtetust ja asjatust. Ta nägi eraldatust inimestes ja eraldatust inimeste vahel. Ta tajus omaenda võimetust õpetada neile terviklikkust, rõõmu ja õnne, kuna teadis, et igalühel on oma tee tolle helendava kerguse saavutamiseks.
Nüüd nägi ta kõike seda. Ja tema olemus täitus ääretu armastuse ja kaastundega inimeste vastu. Ning inimene mõistis, et pole ilmas midagi paremat kui teenida nende varjatud valgust.
Kui teed oma elus ülipingutusi, muutud teistsuguseks...
- Kommenteerimiseks logi sisse või registreeru