EMA AGENDA
Kallis lugeja, siinkohal toome teieni osa ühest vapustavaimast kogemusest, mille on läbinud INIMENE – oma füüsilise keha täielikult enda tahtele allutamise kogemusest.
Pikkade aastate vältel kohtus suure vaimse õpetaja Sri Aurobindo truu kaaslane ning abiline EMA iga päev Sri Aurobindo ühe kindlaima järgijaga, prantslase Satpremiga, kes pani nende jutuajamised kirja. Selle tagajärjel sündiski Agenda.
Töö kestis 15 aastat 1958-1973, Ema maisest ilmast lahkumiseni.
Kuna Agenda on ääretult mahukas – iga aasta eraldi köites. Tahame me koostada suhtelisel väikese kogumiku, üritades süstematiseerida ema mõtteid mitte aja vaid teemade järgi. Olge nii head – siin see on.
Ivari
Koostanud Gala, tõlkinud Ivari Vee
Ema
Tütarlaps nimega Mirra Alfassa sündis 21.veebruaril 1878.a Pariisis materiaalselt kindlustatud ja väga materialistlikus peres. Ta sai mitmekülgse hariduse – õppis muusikat, maalikunsti ja kõrgemat matemaatikat. Gustave Moreau ateljees maalikunsti õppides oli ta lähedalt tuttav tolleaegsete kuulsate impressionistidega.
Hiljem tutvus ta Max Theoniga, saladusliku natuuriga - okultisti, ekstrasensoorsete võimetega inimesega - kes andis Mirrale esimesed ratsionaalsed selgitused tema lapsepõlvest alguse saanud võimete ja üleelamiste kohta. Ta õpetas neiule okultismi tolle kahe pikaajalise reisi vältel Alžeeriasse.
1914. aastal külastas Mirra Indias asuvat Prantsuse koloniaallinna Pondycherrit, kus kohtus Sri Aurobindoga, kes nimetas Mirra Alfassa Emaks, öeldes, et too on Jumalaema kehastus Maa peal. 1920. aastal naasis Ema Pondycherrisse ja jäi sinna juba alatiseks.
Kui Sri Aurobindo tõmbus 1926. aastal üksindusse, et saavutada uus tase mateeria evolutsioonis, tegeles Ema tema ašrami arendamisega ja püüdis äratada õpilastes uut teadvust. Kaheksa aastat peale Sri Aurobindo maisest plaanist lahkumist, 1958 aastal, eraldus ka tema, et töötada rakuteadvuse muutmise probleemi kallal, suure Avanemise kallal.
1958 kuni 1973 aastani avab ta aeglaselt Suurt Läbikäiku mateerias elamise uueks mooduseks, jutustades oma tööst Satprem´ile.
See ongi Agenda.
Too mahukas dokument – 6000 lehekülge 13-s köites – kujutab endast igapäevast ettekannet Ema 22 tööaasta kohta. Tema keha teadvusesse tungimise ja „rakumõistuse“ avastamise kohta, mis suudab keha olemust ja liigiseaduseid sama radikaalselt muuta, kui kord tekkinud „mõtleva mõistuse“ teke muutis ahvide olemust. See on tõeliselt eksperimentaalse evolutsiooni dokument. Liigiseaduseid muutev teadvuse revolutsioon. Ja meie aja küsimusi muutev, kuna, mida ka ei räägitaks, me ei asu tsivilisatsiooni lõpu eel, vaid evolutsioonilise tsükli lõpu eel. Kas me leiame tee uue liigi juurde, või kaome?
Sama peensusteni, kui teadlased oma laboratooriumites, tuleb Ema mateeria formeerumise lätete ja algse koodi juurde tagasi ning satub „juhuslikult” surma mehhanismi peale – sellesama jõu peale, mis asendab surma – ja „uue” Energia peale, mis imelikul moel omab paralleele tänapäevaste Mateeria subbaatomliku olemuse teooriaga.
Võti Mateeria juurde kannab endas ka võtit surma juurde ning võtit järgmise liigi juurde.
Ma olen teiega, sest MINA OLEN TEIE või teie olete mina.
„Mina olen teiega” tähendab tohutult asju, sest mina olen teiega igal tasandil, igal plaanil, minu vaimselt tasandilt, kuni minu füüsilise tasandini. Siin, Pondycherris ei saa te hingata, ilma, et hingaksite sisse minu teadvust. Ta läbib peaaegu materiaalselt peenmaailma atmosfääri ja levib kuni järveni, mis asub siit seitsme miili kaugusel. Peale selle saab minu teadvust tunnetada materiaalses vitaalses, peale selle mentaalses ja kõigis teistes kõrgemates plaanides. Kui ma esmakordselt siia tulin, tajusin ma Sri Aurobindo atmosfääri, tunnetasin seda materiaalselt kümne miili kaugusel kaldast – kümne meremiili, mitte kümne kilomeetri kaugusel! See juhtus ootamatult, väga selgesti tajutavalt tekkis järsku puhas ja hele atmosfäär, kerge, nii kerge, et tõstab teid üles.
Kunagi tegi Sri Aurobindo selle meeldetuletuse, mida te kõik väga hästi teate: „Käituge alati nii, justkui jälgiks teid Ema, kuna ta on tõepoolest alati teie kõrval”.
Need pole lihtsalt sõnad, see on fakt. Ma olen väga konkreetselt teiega ja need, kes on selgeltnägijad, võivad mind näha.
Ühesõnaga öeldes, teeb minu Jõud alati siin tööd, muutes pidevalt teie olemuse psühholoogilisi elemente, et neid uutesse sidemetesse tuua ja teile teie olemuse erinevaid jooni selgitada, et te saaksite näha, mis peab olema muudetud, arendatud või likvideeritud.
Kuid peale kõike seda on olemas veel erilised isiklikud külgetõmbesidemed minu ja teie vahel, teie vahel kes te pöördusite Sri Aurobindo õpetuse poole ja minu vahel. Ja loomulikult ei mängi vahemaa mitte mingit rolli: te võite olla Prantsusmaal, teises maailma otsas, või Ponycherris, kuid need sidemed jäävad ikkagi sama reaalseteks ja elavateks. Iga kord, kui on kutse, kui on tarvis saata jõudu, inspiratsiooni, kaitset või veel midagi, tuleb mulle selle kohta teade ja ma teen seda, mida vaja. Ilmselt tuleb see teade minu juurde suvalisel hetkel ja te olete palju kordi näinud, kui ma mingi lause või tegevuse keskel peatun: see tähendab, et on tulnud mingi teade ja ma kontsentreerun.
Ja veel, te teate, et Sri Aurobindo ja mina esindame alati ühte ja sedasama teadvust, üht ja sedasama isiksust. Kuid, kui te seda ühtset jõudu või kohalolu tajute oma individuaalse teadvusega, võtab see, vastavalt teie temperamendile, teie püüdlustele, teie vajadustele, teie olemuse erinevusele, erinevad vormid. Teie individuaalne teadvus on kui filter, kui suunaviit, see teeb valiku ja peatub, Jumalike võimaluste lõputust rivist, ühel võimalusel.
Tõepoolest, Jumalik annab igale ühele selle, mida see Tema käest ootab. Kui te usute, et Jumalik on külm ja halastamatu, ongi see külm ja halastamatu, sest võimalik, et teie kõrgemal olemusel on tarvis tajuda Jumala viha. See saab olema Kali neile, kes Kalit kummardavad. See saab olema Kõiketeadmine selle jaoks, kes otsib Teadmiseid, on Transtsendentaalne Isikusetus illusionistile. See saab olema ateism ateistile ja armastus sellele kes armastab. See saab olema kui vend või sugulane, või isegi truu sõber, kes alati aitab, neile, kes tunneb seda, kui sisemist juhist igaks liigutuseks, igal hetkel. Ja kui te usute, et See suudab kõike kustutada, kustutab See kõik teie puudused, kõik teie vead, tehes seda väsimatult ning igal hetkel tunnete te Tema lõputut Soosingut.
Tõepoolest, Jumalik, see on see, mida te Temalt, oma sisemistes püüetes, ootate.
Ja kohe, kui te saavutate selle teadvuse, kus kõik asjad paistavad ühes pilgus, on näha lõputu seostejada Jumalikkuse ja inimeste vahel, te märkate kui kaunis kõik on, iga detail. Samuti näete te inimkonna ajaloos, kui palju tegi Jumalikkus sõltuvalt sellest, kuidas inimesed asjast aru on saanud, mida nad on soovinud, millele lootnud või millest unistanud. Kuidas on Jumal olnud materialist materialistidega ja kuidas ta iga päevaga on kasvanud, lähemale tulnud, muutunud aina säravamaks, vastavalt sellele, kuidas inimeste teadvus on laienenud.
Igaühel on vaba valik. Piiritult paneb imetlema see inimese ja Jumala vaheliste sidemete mitmekesisus kogu maailma ajaloo jooksul.
Ja ikkagi on see kõik vaid sekund Jumalikkuse totaalsest manifestatsioonist.
Jumalikkus on teiega, vastavalt teie püüdlustele. Loomulikult ei tähenda see seda, et Jumal kiidab järgi meie välise ego kapriisidele. Ma räägin siin teie tõelisest olemusest. Siiski, vahel häälestab Ta ennast vastavalt teie välistele püüdlustele. Ja kui te elate jumalakartlikult vaheldumisi kord Jumalast eemaldudes, kord Temaga ühte sulades, käitub samuti ka Jumalikkus – kord kaugeneb teist, kord lähemale tulles – vastavalt teie usule.
Seepärast on inimese positsioon ääretult tähtis – isegi väline positsioon. Inimesed ei tea kui tähtis on tegelikult nende usk, kui imeline on usk, usk on tegelikult imetegija. Sest kui te iga eluhetk ootate, et Jumalikkus tuleb teie juurde ja tõstab teid kõrgustesse, tõstabki Jumalikkus teid ning liigub teile aina lähemale ja lähemale.
EMA SUUTRAD
1. Ära nõua mitte midagi ning eelkõige ära mingil juhul mängi kerjust, vaid ole alati oma võimete piiril.
2. Mis puudutab sinu kohta manifestatsioonis, siis vaid Kõigekõrgem võib selle koha sinu jaoks kindlaks määrata.
3. Just Kõigeväelisem Jumal on pöördumatult ära määranud sinu koha kõiksuse masinavärgis, kuid milline see koht ka ei oleks, on sul võrdne õigus kõigi teistega tõsta Kõrgeim Kulminatsioon supramentaalse reaalsuseni.
4. Keda sa, oma olemise tões, endast kujutad, on pöördumatult ette määratud ja mitte keegi ega mitte miski ei saa seda muuta, kuid see tee, mida sa selle tõeni jõudmiseks kasutad, on sinu valida.
5. Koitva evolutsiooni teel on igaühel õigus valida suund: kas saavutada kiire ja järsk tõus kõrgema Tõeni, kõrgema reaalsuse juurde, või pöörata selg tippude poole ning pöörelda passiivselt lõputus inkarnatsioonidejadas.
6. Kogu aja vältel, ja isegi selle elu jooksul, võid sa teha oma valiku lõplikult ja siis pead sa oma valikut vaid igal konkreetsel juhul kinnitama. Kui sa aga algusest peale ei ole oma suunda kindlaks määranud, võid uuesti, igal konkreetsel momendil, Tõe ja vale vahel oma valiku teha.
7. Kuid isegi siis, kui sa ei ole algselt oma pöördumatut valikut teinud, saabub sul veel võimalus elada ühel neist kujuteldamatutest kõiksuse ajaloo hetkedest, mil siin asub maa peale kehastunud Jumala Arm, ja see annab sulle teatud erilistel momentidel võimaluse teha uuesti oma lõplik valik, mis sind otse eesmärgini viiks.
8. Igasugune eraldatus olemuses on tingitud ebasiirusest.
9. Suurim ebasiirus on luua kuristik keha ja tõelise olemuse vahel.
10. Kui kuristik eraldab tõelist olemust füüsilisest olemusest, täidab Loodus selle koheselt kõiksugu vaenulike mõjudega, millest kõige surmavam on hirm ja kõige kahjulikum kahtlemine.
11. Mitte kuskil ega mitte kunagi ära luba eitada oma tõelist olemust: see on siirus.
Vabadusest
On olemas erinevad vabadused – mentaalne vabadus, vitaalne vabadus, vaimne vabadus – järjekindla meisterlikkuse viljad. Kuid täiesti uus vabadus sai võimalikuks vaid tänu Supramentaalsele Manifestatsioonile ja selleks on keha vabadus.
Üks esimesi supramentaalse manifestatsiooni resultaate oli kehale selle vabaduse ja autonoomsuse andmine, mida ta mitte kunagi varem tundnud ei ole. Ja kui ma ütlen „vabadus”, siis ei pea ma silmas mitte mingit teadvuse sisemise seisundi psühholoogilist taju, vaid mõtlen midagi muud ja tunduvalt paremat – see on uus ilming kehas ja keharakkudes. Esiteks tundsid rakud ise, et nad on vabad, et ka neil on jõudu otsustada. Kui tulid uued vibratsioonid ja ühinesid vanadega, tundsin ma seda kohe ja see näitas mulle, et reaalselt sünnib uus maailm.
Oma tavaolekus tunneb keha alati, et ta ei ole iseenda peremees: haigused tungivad kehasse ja keha ei suuda reaalselt selle sissetungi vastu võidelda – tuhanded tegurid mõjutavad teda. Ainus keha jõud on keha reageerimisjõud. Kui juba haigus on saabunud suudab keha selle vastu võidelda ning seda ka võita. Isegi tänapäeva meditsiin on kindlaks teinud, et keha terveneb vaid siis, kui ta on nõuks võtnud terveneda.
Mitte ravimid ei ravi. Sest kui ravimid on haiguse ajutiselt nõrgendanud, aga keha ei soovi terveneda, tuleb haigus tagasi, mingil teisel kujul võimalik. Ja nii toimub seni, kuni keha ise soovib terveneda. Kui kõik see on vaid kaitsejõud, jõud, mis seisab vastu sisetungile – kuid see ei ole tõeline vabadus.
Kuid supramentaalse manifestatsiooni korral toimub kehas midagi muud: ta tunneb, et on iseenda peremees, autonoomne, tugevalt kahe jalaga maapinnal seisev, nii nagu peabki olema. See annab sellise füüsilise tunnetuse, justkui oleks kogu olemus äkki selja sirgu ajanud – mina olen iseenda isand.
Näiteks olin ma gripiepideemia ajal inimeste hulgas, kes olid haigusekandjad. Ja äkki tundsin ma täiesti selgelt kuidas minu keha otsustas sellesse haigusesse mitte jääda. Keha säilitas oma autonoomsuse. Kas näete, see ei olnud Kõrgema tahtmine, ei. See ei toimunud Kõrgeimas teadvuses – keha ise otsustas seda. Kui te tõusete oma teadvuses kõrgustesse, siis te teate kõike, näete kõike, kuid kui tulete tagasi materiaalsusesse, kaob kõik, justkui liiv sõrmede vahelt. Ja selles mõttes on asjad juba muutunud: keha ise on saavutanud VAHETU jõu, võib ennast kaitsta igasugu sissetungi vastu. Isegi, kui see on vaevunähtav, leian mina, et see väga tähtis tulemus.
Ja see uus vibratsioon kehas võimaldas mul transformatsioonimehhanismist aru saada. See pole midagi sellist, mis lähtub Kõrgemast Tahtest ja ei ole kõrgem teadvus, mis ennast kehale asetab. See on keha ise, mis on ärganud rakkudes, oma rakkude vabadus, täiesti uus vibratsioon loob korra, eemaldades isegi need haigusnähud, mis olid enne supramentaalset manifestatsiooni.
Loomulikult toimub kõik järk-järgult, kuid ma olen kindel, et tasapisi hakkab see uus teadvus kasvama, kogub jõudu ja astub võidukalt hävingujõududele vastu, isegi Fataalsuse vastu, mida võita, nagu me arvasime, polevat võimalik.
Integraaljooga koosneb lõputust proovilepanekute jadast, läbi mille peate te minema, ilma, et teid oleks eelnevalt selleks ette valmistatud. See sunnib teid olema alati valvas ja tähelepanelik.
On kolme sorti eksameid, mida need katsumused teevad. Tundub, et need proovilepanekud ei oma mitte midagi ühist ja, et nende meetodid on niivõrd erinevad, vahel tundub, et ka vastakad, et tundub, et nad ei teeni üht eesmärki. Ja ikkagi täiendavad need katsed üksteist ja töötavad ühise eesmärgi nimel. Ja iga proovilepanek on integraaljooga jaoks äärmiselt vajalik.
Siin on need kolm katsumustekategooriat:
katsumused, mida viivad läbi Looduse jõud, katsumused, mida viivad läbi vaimsed ja jumalikud jõud ja katsumused, mida viivad läbi vaenulikud jõud.
Viimane katsumustekategooria on eriti salakaval ning petlik ning nõuab erilist tähelepanu, siirust ja leplikust, et mitte juhuslikult või siis tänu ettevalmistuse puudumisele lõksu sattuda.
Kõiksugused olukorrad, inimesed, igapäevasündmused, asjad, mis tunduvad olema tähtsusetud – kõike seda kasutavad ühe või teise kategooria eksamid. Selles vägagi keerulises katsumuste organisatsioonis on tegelikult kõige kergem teha läbi need eksamid, mis elus peetakse kõige tähtsamateks elusündmusteks, sest te olete nende suhtes ette valmistatud ning valvel. Kõige kergem on komistada väikese kivikese otsa eluteel, kuna see ei ärata tähelepanu.
Omadused, mida on kõige rohkem tarvis füüsilise Looduse poolt teele seatud katsumuste ületamiseks, on vastupidavus ja plastilisus, reipus ja mehisus.
Vaimsete katsumuste jaoks: püüdlus, usaldus, idealism, entusiasm ja suuremeelsus eneseohverduses.
Vaenulike jõudude poolt tulevate katsumuste jaoks: tähelepanelikkus, siirus ja vagurus.
Kuid ärge arvake, et katsealused on ühel pool ja eksamineerijad teisel pool. Vastavalt olukorrale oleme me nii eksamineerijad kui ka katsealused. Ja võib juhtuda, et mõnikord oleme me korraga nii üks kui teine. Ja seda kui palju või millist kvalitatiivset kasu me sellest saame, sõltub meie püüdluste intensiivsustest ja meie teadvuse valmisolekust.
Lõpuks veel viimane soovitus: ärge kunagi käituge kui eksaminaator. Siis on nii tähtis meeles pidada, et võib-olla just praegu läbite te väga tähtsat katset ja ääretult ohtlik on mõelda, et teile on usaldatud teist inimest proovile panna. See on ju sama, kui te avate enda sees ukse kõige ohtlikumale edevusele. Neid asju ei otsusta mitte arutu inimese tahe vaid Kõrgeim Tarkus.
Iga kord, kui on vaja teha samm edasi, on inimese teel järjekordne proovilepanek.
...
Supramentaalse maailma olendite ja inimeste vahel on enam-vähem samasuur kuristik, kui inimeste ja loomade vahel.
Ükskord oli mul looma elu tajumise kogemus ja on fakt, et loomad ei mõista inimesi: nende teadvus on sedasi loodud, et meie libiseme peaaegu täielikult nende mõistmisulatusest välja.
Ja ikkagi tean ma koduloomi – koeri ja kasse, eriti just kasse – kes tegid lausa joogalikke jõupingutusi, et meid mõista. Kuid üldiselt – kui nad meie elu ja tegevust vaatlevad, ei mõista ja ei NÄE nad meid sellistena, nagu me oleme, ja kannatavad selle pärast. Me oleme nende jaoks ülimaks mõistatuseks. Vaid nende teadvuse mikroskoopiline osa on meiega seotud.
Ja sama toimub meiega, kui me püüame piiluda supramentaalsesse maailma.
Vaid siis, kui saab loodud teadvuse vastav tsoon, suudame me supramentaalset maailma näha. Ja isegi sellisel juhul suudab vaid see osa olemusest, mis on läbinud transformatsiooni, näha seda maailma sellisena, milline see on tegelikult.
Vastasel juhul on need kaks maailma sama eraldatud, kui loomade maailm ja inimeste maailm.
Supramentaalne maailm eksisteerib muutumatul kujul ning mina eksisteerin selles maailmas supramentaalses kehas. Mul oli selle kohta tõestus, kui minu maine teadvus läks sinna ning jäi sinna teadlikult 2-3 tunniks: nüüd ma tean, et praegu ei ole füüsiline maailm ning supramentaalne maailm pidevas ning teadlikus seoses, sest nende vahel puudub teatud üleminekutsoon. Ja samuti siis, kui ma olen „siinpool“, ehk teisiti öeldes füüsilise teadvuse kuningriigis, ja ma näen supramentaalset jõudu, supramentaalset valgust ja substantsi, mis pidevalt mateeriat läbistab, siis näen ma ja osalen selle tsooni loomises.
Tuletan meelde vaid üht asja, ja tahan seda teie jaoks eriti rõhutada, mis tundub mulle praegu eriti tähtsa erinevusena meie maailma ja supramentaalse maailma vahel (peale seda, kui ma käisin supramentaalses maailma selle teadvusega, mis tavaliselt töötab meie maailma, tundub see erinevus mulle üüratult suur): kõik siinolev, välja arvatud see, mis toimub väga sügavatel tasanditel, tundub mulle absoluutselt kunstlik. Mitte ükski tavalise füüsilise elu väärtus ei põhine tõel.
Täpselt samuti, kui me oleme sunnitud ostma kangast, siis õmblema riided ja need endale selga panema, samuti kui me oleme sunnitud võtma väljastpoolt asju ja panema neid enda sisse, et toituda. Niisiis, kogu meie elu on kunstlik.
Tõeline, siiras, spontaanne elu, kui supramentaalses maailmas, on teadliku tahte abil asjade liikuma panemine, võim substantside üle, mis annab sellele substantsile vormi, vastavalt sellele, mis too meie arvates olema peab. Ja see, kellel on see võime ning teadmised, võib saada kõik, mida ta tahab, samal ajal kui see kellel neid teadmiseid ei ole, ei oma mingeid kunstlikke vahendeid, et saada seda mida ta tahab.
Tavalises elus on KÕIK kunstlik. Te hõivate te kas rohkem või vähem komfortse koha oma elus, vastavalt sünniga saadud positsioonile, mitte tänu teie elumooduse ning teie sisemiste vajaduste spontaansele, loomulikule ja siirale väljendusele, vaid tänu sellele, et olude elufortuuna on teid nende asjadega sidunud.
Täielik diletant võib saada väga kõrge koha, kuid fantastiliste loomingi- ning organisaatorivõimetega inimene võib sattuda täiesti piiratud ning madalale kohale, kuigi temast võiks olla inimkonnale äärmiselt palju kasu, kui maailm oleks olnud siiras.
Iga inimene kannab endaga, oma atmosfääris, seda, mida Sri Aurobindo nimetas „Tsensoriks“ või „Järelvaatajaks“.
Need on vaenulike jõudude pidevad esindajad. Nende roll on halastamatult kritiseerida iga tegu, iga mõtet, iga pisemat kui teadvuse liigutust ja panna teid teie käitumise varjatud motiivide ette, ilmutada iga madalamat vibratsiooni, mis kaasneb teie kõige puhtamate ning kõrgeimate mõtete ja tegudega.
See ei ole moraaliküsimus. Need džentelmenid ei ole moraliseerivad agendid, kuigi nad teavad väga hästi kuidas moraalsust kasutada! Ja kui nad kohtuvad sebiva südametunnistusega võivad nad ta täiesti endast välja viia, sosistades igal sammul: „Sa ei peaks tegema seda ja sa ei tohiks teha toda, seda aga oleksid sa pidanud tegema hoopis nii. Nüüd oled sa aga kõik ära rikkunud – teinud parandamatu vea, vaata ainult kuidas kõik on selle sinu tehtud vea pärast lõplikult untsus“. Nad võivad isegi mõnede inimeste teadvuse vallutada – te ajate need mõtted peast välja ning, oh issand, mõne hetke pärast on nad tagasi. Te ajate ta uuesti minema, kuid tema tuleb aina tagasi, püüdes teisse sisse tungida.
Iga kord, kui ma neid härraseid kohtan, tervitan ma neid tõsiselt – on ju nemad need, kes sunnivad teid olema täiesti siiras, nad kaevavad välja peeneima kui silmakirjalikkusekübeme ning paneb teid vastakuti teie kõige sügavamate vibratsioonidega. Ja nad on väga targad, nende mõistus ületab meie oma lõputult! Nad teavad kõike, nad teavad, kuidas on võimalik iga teie väikseimgi mõte teie endi vastu pöörata, teie väikseimgi argument või tegu, ja nad teevad seda ülimalt peenelt. Mitte miski ei jää neile kahe silma vahele. Kuid see, mis annab neile olendeile vaenuliku värvingu, on see, et nad on eelkõige alistujad. Nad näitavad teile alati kõige tumedamat stsenaariumit ja, kui vaja, vääratavad ka teie endi taotlusi. Nad on siiruse truud tööriistad. Ja ikkagi, mitte kunagi ei arvesta nad üht asja – teadlikult – seda, et nad tõukavad eemale Jumaliku Armu. Nad jätavad tähelepanuta palve, selle spontaanse palve, mis kerkib äkki üles teie olemuse sügavustest, justkui intensiivne kutse ja Arm tuleb teie peale ning muudab asjade käiku.
Ja iga kord, kui te olete mingi progressi saavutanud, või kõrgemale tasemele tõusnud, toovad need härrasmehed teid teie varasemate tegevuste juurde tagasi ja sunnivad teil mõne päeva või ka minuti vältel kogema uuesti kõiki proovilepanekuid, kuid juba tunduvalt kõrgemal tasemel. Ja ei tohi ennast sellest mõttest eemaldada, öeldes „oo, ma tean seda“ ja heita sellele mõttele tume kate, et seda mitte näha. Te peate sellele julgelt vastu minema ja selle võitma, hoidma oma teadvus täis valgust, olema vankumatu, mitte nurisema, mitte laskma oma rakkudel vibreerida, ning siis vaenlane taganeb.
Minu jaoks on füüsiline peenmateriaalne maailm tunduvalt reaalsem, kui see väärastunud maailm, kuid selleks, et näha peenmateriaalset füüsilist, peate te seal teadlik olema, kuid inimesed tahavad saada mingit muljet üllatavast ja imelisest ning tahavad, et peenmateriaalne saaks nähtavaks meie maailmas, vaatamata pettusele ja valele. Niivõrd suur erinevus tavalise füüsilise teadvuse jaoks seisneb selles, et ta tahab peenmateriaalsega kontakti astuda, vaatamata valele, kuigi universaalne seadus seisneb selles, et vabanege valest ning peenmateriaalne muutub teie jaoks tõeliseks.
...
Kui me vaid suudaksime Kõigekõrgema meie tegemistes vastu võtta, kui meil oleks selline kogemus nagu minul mõne päeva eest (1 mai 1958): kõrgeim Teadmine tegevuses, kõrvuti kõigi eelmiste kui ka tulevaste tagajärgede äramuutmisega. Igal sekundil on oma isiklik igavik ja isiklik seadus – absoluutse tõe seadus.
Kui mul toimus see elamus, mõistsin ma, et vaid kuu aega tagasi viibisin ma ülima rumaluse seisundis. Ja ma naersin, tegelikult peaaegu, et kiitsin heaks neid, kes räägivad: „Aga ükskõik, Kõigekõrgem ei otsusta mitu tükki suhkrut te kohvi sisse panete! See kujutaks endast teie isiklikku Kõiksuses olemise projektsiooni“. Kuid see on Himaalajalik rumalus! See on rumalus, pretensioonikas mõistuse rumalus, mis projitseerib ennast jumalikus elus, kujutades ette, et jumalik elu vastab tema isiklikule projektsioonile.
Kõigekõrgem ei otsusta: Ta teab.
Kõigekõrgem ei taha: Ta näeb.
Nii igal sekundituhandikul, igavesti. See on kõik. Ja see on ainus tõeline asjade seis.
Ma tean, et elamus, mis mul sel päeval oli, oli uus ja, et ma olin esimene isik maal, kes selle läbi elas. Kuid see on tõene. Kõik ülejäänu... Ma alustasin juba sünnist oma sadhani (vaimset praktikat. Tõlk), teadmata, et seda teen. Ma jätkasin selle tegemist kogu oma elu jooksul, see tähendab, et praktiliselt kaheksakümne aasta jooksul (kuigi võimalik, et vaid esimesed kolm-neli aastat oli see vaid teadvusetuses keerlemine). Kuid ettekavatsetud, teadlikku sadhani alustasin ma kas kahekümne kahe või kahekümne kolme aastaselt juba ettevalmistatult. Praegu olen ma üle kaheksakümne aasta vana: ma ei mõelnud mitte millelegi peale selle, ma ei tahtnud mitte midagi peale selle, ja mul ei olnud elus mitte mingeid teisi huvisid, ja mitte hetkekski ei unustanud ma, et just SEDA ma tahtsingi. Ei olnud mul sadhani unustuseperioode ja selle meenutamisi: sadhani oli alati teadlik, katkematu, ööl ja päeval, kahekümne neljandast eluaastast alates, ja ma saavutasin selle elamuse vaid nädal tagasi! Nii-et ma ütlen teile: kiirustavad ja kannatamatud inimesed on ennasttäis tohmanid.
Kui te vaatlete viha, iha ja muid sellesarnaseid liigutusi, jõuate te järeldusele, et need ei ole õiged ning peavad kaduma. Kuid, kui te vaatlete materiaalseid seadusi – näiteks keha seadusi, tema vajadusi, tema tervist, tema toitumist ja kõiki niisuguseid asju – on neil selline tihe, paika pandud ja konkreetne reaalsus, et see tundub absoluutselt vaieldamatu.
Tähendab selleks, et sellest terveneda, et vabaneda neist ülisuurtest takistustest (ma pean silmas harjumust paigutada vaimne elu ühele ja materiaalne elu teisele poolele, aga ka materiaalsete seaduste olemasolu õiguse tunnistamine), on tarvis otsustada, et te mitte kunagi ei tunnista nende olemasolu, iga hinna eest.
Et näha probleemi sellisena, nagu see tõepoolest on, on hädavajalik, et teha esimene samm, väljuda mentaalsest teadvusest, isegi (kõrgeimas mõistuses) supramentaalse nägemise ja tõe mentaalsest kirjeldusest. Pole võimalik näha asju sellistena millised nad tõeliselt on teisiti, kui supramentaalses teadvuses, ja kui te püüate seda seletada, hakkavad need kujundid koheselt teie eest ära libisema, sest te olete sunnitud neile mentaalse formuleeringu andma.
Järelikult, kui te ei mäleta elamust ennast, jääte te samadesse tingimustesse, nagu varemgi, selle vahega, et nüüd te teate, võite teada, et need materiaalsed seadused ei vasta tõele – see on kõik. Nad ei vasta üldse mitte tõele, tähendab, kui te olete otsustanud oma püüdlustele kindlaks jääda, ei tohi te mitte mingil juhul neid seadustada. Vähe sellest, te peate ütlema, et see on nõrkus, mille pärast me antud hetkel kannatame, kannatame sellel üleminekuperioodil nõrkuse ja vaimupimeduse käes. Sest on see ju tõepoolest vaimupimedus (see pole lihtsalt sõna): see on vaimupimedus, mitte aga asi, nagu ta on, isegi mitte meie praeguste materiaalsete kehade suhtes. Seepärast ei tohi me seadustada mitte midagi. Me ütleme järgmist: see on nõrkus, mida me peame selles ajalises olemises kannatama, kuni see üle läheb, kuid me EI TUNNISTA seda kui konkreetset reaalsust. Sellel EI OLE konkreetset reaalsust, see on valereaalsus. See, mida me nimetame konkreetseks reaalsuseks on valereaalsus.
Ja tõestus – mul on olemas tõestus, kuna ise elasin selle läbi – on selles, et sel ajal, mil te viibite teadvuse muutunud seisundis, teadvuse tõelises seisundis, muutuvad kõik need asjad, mis tundusid nii reaalsed, HETKEGA. On olemas terve rida asju, mis määravad minu keha materiaalsed tingimused – materiaalsed asjad – mis muutusid hetkega. Elamus ei kestnud teab kui kaua, et kõik muutuks, kuid osad asjad muutusid pöördumatult ja ei ole kunagi enam oma vanasse olekusse tagasi tulnud, nad on jäänud muutunuteks. Teiste sõnadega, kui selles seisundis oleks võimalik pidevalt olla, oleks see igavene ime (mille me nimetaksime imeks oma praegusest vaatenurgast), fantastiline ja igavene ime! Kuid supramentaalsest vaatenurgast ei oleks see kõik ime, vaid täiesti tavaline asi.
Seepärast, kui me ei taha supramentaalsele tegevusele vastu seista, tänu pimedale, inertsele ja jäärapäisele tõrksusele, peame me lõplikult kinnitama, et mitte üks neist asjust ei olla seadustatud.
Iga element, ütleme, et individuaalne element (isegi kui see täpselt nii ei ole), asub omal kohal, vastavalt sellele mõjutab Arm indiviidi või ühiskonda.
Kui Arm mõjutab ühiskonda, pannakse iga asi, iga element, iga printsiip oma kohale kõiksuse liikumises karmaloogika kohaselt. Just seepärast jääb meil mulje korralagedusest ja segadusest, millisena me seda näeme.
Kui Arm mõjutab indiviidi, annab see igaühele maksimaalselt võimaliku oleku, vastavalt sellele, mis too endast kujutab ja mida on realiseerinud.
Ja peale selle on olemas ka veel Ülim-Arm, mis tüütab vaid harvadel erandjuhtudel ja mis paneb teid teatud paika mitte vastavalt sellele, mida te endast kujutate, vaid vastavalt sellele, milleks te saate, mis tähendab, et kõiksuse kosmiline positsioon asub eespool individuaalset protsessi.
Ja siis peate te vaikima ning põlvili laskuma.
Kujutame näiteks ette, et te soovite mingi vale liigutuse ära muuta ja teile on selleks otstarbeks, kui Arm, saadetud Jõud, ning see hakkab mõjutama teie teadvust. Siis, kui te tõmbate selle enda juurde, nagu see tavaliselt toimub, et seda formuleerida, te loomulikult hõõrute ja pillute selle laiali. Kuid see ei ole veel kõik. Lihtne, kellegagi rääkimise fakt, avab teid automaatselt kõige jaoks, mis selle isikuga juhtuda saab. Alati toimub vahetus. Selle inimese uudishimu, tema pimedus, hea või vahel ka tema halb tahe, hakkab vahele segama, muutma, moonutama.
Samal ajal, kui te tahate rääkida oma üleelamistest oma guruga ja ta nõustub teid ära kuulama, LIIDAB ta teile oma jõu, oma teadmised, oma läbielamised Jõuga töötamisel ning suurendab selle kasutegurit.
...
Üks asi tundub olema selge: inimkond on saavutanud sellise üleüldise pingeseisundi – pingeseisundi pingutusi tehes, pingeseisundi tegevuses, pingeseisundi isegi igapäevaelus – sellise ülevoolava hüperaktiivsuse, sellise kõikehaarava rahutuse, et tundub, et inimliik on tervikuna jõudnud punktini, kus ta peab kas läbi vastuseisu tungima ja saavutama uue teadvuse, või siis langema pimeduse ja inertsuse ämblikuvõrku.
See pinge on niivõrd totaalne ja niivõrd üleüldine, et on ilmselge – midagi peab purunema. Sedasi ei saa jätkuda igavesti. Siiski on see kindel märk sellest, et uus jõu-, teadvuse- ja võimsuseprintsiip on mateeriasse istutatud, ja on ise, oma survega, selle terava oleku loonud. Väliselt võime me loota näha vanu harjunud vahendeid, mida kasutab Loodus alati siis, kui soovib muudatused läbi viia, kuid siin on tegu uue ilminguga, mis on selgesti näha vaid vähestes väljavalitutes, kuigi isegi need vähesed valitud on laialt levinud – need ilmingud ei ole lokaliseeritud vaid ühes maailma paigas, neid märke võib ju kohata igas riigis üle maailma: tahe leida uusi, kõrgemaid, ülendavaid lahendusi, pingutused laiaulatuslikuma täiuslikkuse saavutamiseks.
See on võitlus, see on konflikt tärkava evolutsiooni konstruktiivsete jõudude, mis loovad täiuslikku, jumalikku realisatsiooni, ja aina destruktiivsemate, võimsalt destruktiivsete, oma hullust mittekontrollivate jõudude vahel. See võitlus saab aina selgemini nähtavaks ja see sarnaneb tagaajamisele või lahingule, et kes esimesena eesmärgi saavutab. Kõik vaenulikud, antijumalikud jõud, vitaalse maailma jõud on tulnud maale ja kasutavad seda oma tegevusväljana. Ja samal ajal on maale tulnud ka uus, kõrgem ja tugevam vaimujõud, et tuua endaga uut elu. See teeb lahingu eriti ägedaks, jõhkraks ning nähtavaks, aga ka eriti otsustavaks. Just seepärast võime me loota kiirele lahendusele.
Oli aeg, mitte teab kui ammu, mil inimese vaimne püüdlus oli pööratud vaikse, tegevusetu rahu poole, kõigist selle maailma asjadest lahtiütlemise poole, et tõusta võitluse kohale, vabaneda pingutusest. See oli hingerahu, milles, koos pinge, võitluse ja pingutuse kadumisega, kadus ka kannatus, tema kõigis väljendusvormides, ja seda peeti tõeliseks ja ainsaks vaimse- ja jumaliku elu väljendus. Seda peeti jumalikuks armuks, jumalikuks abiks, jumalikuks vahelesegamiseks. Ja isegi nüüd, sellel kannatuste-, pingete- ja ülepingete sajandil, kujutab see suveräänne rahu parim abi, kergemini omaksvõetav, eriti tahetud, mida soovitakse ja millele loodetakse. Paljudele jääb see kõik tõeliseks jumalikkuse vahelesegamise märgiks, jumalikuks armuks.
Tegelikult, hoolimata sellest, mida te tahate saavutada, peate te saavutama selle täiusliku ja muutumatu rahu – see on igasugu töö hädavajalik alus. Kuid kui te ei plaani erilist või siis isiklikku ja egoistlikku vabanemist, ei saa te siin peatuda. On olemas ka jumalikku armu teine aspekt – progressiaspekt, mis kõrvaldab oma teelt kõik takistused, mis viib inimkonna uude realisatsiooni, avab uksed uude maailma, ei lase mitte ainult mõnel üksikul jumalikust armust kasu saada, vaid ka läbi nende mõju, nende näite varal ja nende väe, tuua uusi ja paremaid tingimusi kogu ülejäänud inimkonnale.
See avab võimalused edasiseks kasutamiseks ning juba ettemääratud võimaluste väljavaated, mille kaudu osa inimkonnast, mis teadlikult või ebateadlikult on avatud uutele jõududele, tõstetakse kõrgemale, harmoonilisemale, paremat elule ... ja isegi kui kõikidel juhtudel on individuaalsed transformatsioonid vastuvõetamatud või võimatud, siis vähemalt toimub teatud terviku tõus, kõige harmoniseerimine, saab võimalikuks uue korra ja uue harmoonia loomine ning korratusest tulenevate kannatuste ning praeguse tülitsemise kadumine, mis asendub teatud kindla korraga, mis teeb võimalikuks terviku harmoonilise töö.
Saavad olema ka teised tagajärjed, mis püüavad kõrvaldada, kõikehõlmavaid moonutusi, mis on tekkinud tänu mõtlemise vahelesegamisele ellu, püüavad likvideerida kõiki deformatsioone, mis pikendavad kannatusi, vaesust, moraalset piiratust, kõrvaldada kogu seda kannatuste spektrit, mis muudavad inimeste elu nii kohutavaks. See peab kaduma. See on midagi sellist, mis on mitmes mõttes teinud inimelu lõpmatult vaeseks võrreldes loomade eluga, mis on ühtaegu lihtne ja samal ajal loomulikult spontaanne, kuid vaatamata kõigele harmooniline.
Võite ette kujutada, et saab likvideerida füüsilist vaesust või maailma rikkuste ebavõrdset jaotamist. Te võite rääkida küll majanduslikest ja sotsiaalsetest otsustest, mis võiksid kõik selle lahendada, kuid see on eriline vaesus, see on vaimne vaesus, see on vitaalne väärastus – seda ei saa muuta, see ei taha muutuda. Nagu ka need, kes kuuluvad sellesse ossa inimkonnast, mis on juba ette määratud eralduma.
Termini “Pärispatt” mõte on nimelt selline: moonutus, mis sai alguse mõistusest.
See osa inimkonnast, inimkonna teadvusest, mis on võimeline Supramentaaliga ühinema ja ennast vabastama, transformeeritakse täielikult. See osa kolib tulevikureaalsusesse, mis ei ole veel inimkonnale materiaalses vormis väljendatud. See osa inimkonnast, mis on oma olemise lihtsuselt väga lähedal loomariigile, väga lähedal Loodusele, läheb tagasi Looduse rüppe ja ühineb sellega täielikult. Kuid see inimkonna teadvuse kahjustatud osa, mis tänu mõistuse ebaõigele kasutamisele põhjustas antud väärastuse, hävib.
See osa inimkonnast saab olema kui viljatu katsetus ja kõrvaldatakse, nagu paljud teised väljasurnud liigid, mis kadusid universumi ajaloo käigus.
Mõnedel minevikuprohvetitel oli see apokalüptiline ilmutuslik nägemus, kuid nagu tavaliselt, toimuvad asjad alati läbisegi, ja oma apokalüpsise nägemuse taga ei märganud nad supramentaalset maailma, mis saabub, et tõsta üles osa inimkonnast ja muuta seda füüsilist maailm. Ent selleks, et anda lootust neile, kes on sündinud sellesse moonutatud inimkonna teadvuse osasse, anti neile võimalus lunastuseks usu kaudu: need, kes usuvad Jumalikkuse ohvrisse Mateerias, saavad olema automaatselt päästetud, teiste sõnadega – vaid usk, ilma mõistmiseta, ilma arutlusteta. Nad ei ole kunagi supramentaalset maailma näinud, samuti ei ole nad näinud, et Jumalikkuse suur Ohverdus Mateerias kujutab endast pöördepunkti, mis toob kaasa Vaimu totaalse avardumise Mateerias.
Olend, kes elab vastavalt oma olemusele, oma tõele, leiab spontaanselt õige mooduse asju kasutada. Kui te elate kooskõlas oma olemuse tõega, ei pea te asju õppima: te teete kõike spontaanselt, vastavalt sisemistele seadustele. Kui te tões ja vaimus järgite oma olemust, spontaanselt ja siiralt, olete jumalikud. Niipea aga, kui hakkate mõtlema või ennast vaatlema kuidas te midagi teete, või hakkate arutlema, olete tervenisti patus.
Just inimese mentaalne teadvus täitis Looduse patu tajuga ja selle vaesusega, mille see taju endaga kaasa toob. Loomad ei ole õnnetud samal viisil, nagu oleme meie. Nad ei ole üldse mitte õnnetud, üldse mitte, välja arvatud – nagu on öelnud Sri Aurobindo – need, kes on “rikutud”. Rikutud loomad – on need, kes elavad inimestega. Koertel on patu ja süü tunne, sest nad püüavad inimest jäljendada. Inimene on nende jaoks Jumal. Nii tekivad teesklus ja lipitsemine: koerad valetavad. Kuid inimesed imetlevad seda. Nad ütlevad: “Oh, kui targad nad on."
Nad on kaotanud oma jumalikkuse.
Tegelikult asub inimeste liik selles spiraali punktis, mis ei näe just väga hea välja.
Jumalikkus on kõikjal, kõiges. Me ei tohi seda kunagi unustada – mitte sekundikski ei tohi me seda unustada. Jumal on kõikjal, kõiges, ja kõik, mis toimub alateadlikult, kuid spontaanselt ja seepärast siiralt, kõik, mis asub allpool vaimset manifestatsiooni on jumalik, puhtalt, teiste sõnadega, see eksisteerib spontaanselt ja kooskõlas oma olemusega. Just inimene oma mõistusega on loonud süütunde. Loomulikult on inimene palju teadlikum! Siin ei saa olla vaidlusi, see on fakt, kuigi see, mida me nimetame teadvuseks (ma mõtlen, mida inimesed tavaliselt “teadvuseks” nimetavad) – see on võime asju mentaliseerida ja objektiviseerida. See ei ole tõeline teadvus, kuid see on see, mida inimesed nimetavad teadvuseks. Nii et vastavalt inimeste ettekujutusele teadvusest, on selge, et inimesed on palju teadlikumad kui loomad, kuid inimesed toovad endaga kaasa patu ja väärastuse, mida ei ole olemas väljaspool seda teadvust, mida meie nimetame “teadvuseks" – mis ei ole tegelikult teadlik, vaid seisneb ainult asjade mentaliseerimises ja objektiviseerimise võime omamises.
See on ülespoole liikuv kõver, kuid sellel etapil eemaldub inimene jumalikkusest. Nii et loomulikult tuleb ronida aina kõrgemale, et leida kõrgem Jumalikkus, sest see on teadlik Jumalikkus, samas kui teised jumalikkuse liigid on spontaansed ja instinktiivsed, ilma, et nad sellest teadlikud oleks. Kõik meie moraalsed arusaamad heast ja kurjast, kõik see on see, mis on paisatud loomingusse koos meie moonutatud ja väärastunud teadvusega. Just meie leiutasime kõik selle.
Meie oleme see moonutatud vahendaja loomade puhtuse ja jumalate jumaliku puhtuse vahel.
"Inimese loomus on selline, et kui te kontsentreerute oma kehale, te haigestute, kui te kontsentreerute oma kehale ja tunnetele, saate olema õnnetu, kui te kontsentreerute mõistusele, siis satute segadusse."
"On kaks võimalust, mille abil pääseb sellest haprast keskkonnast.
Üks võimalus on väga raske: see on range ja pidev lihasuretamine. See on tee tugevatele, kelle saatus on käia seda teed.
Teine tee – see on leida midagi, millele tasub keskenduda, et juhtida oma tähelepanu kõrvale omaenda väikeselt isiklikult minalt. Kõige tõhusam on mingi suur ideaal, kuid ilma selletagi on tohutu hulk asju, mis kuuluvad sellesse kategooriasse. Kõige sagedamini valivad inimesed abielu, sest seda on kõige lihtsam saavutada (Ema naerab). Armastus kellegi vastu ja armastus laste vastu hõivab kogu teie aja ja sunnib teid veidigi omaenda mina unustama. Kuid see õnnestub harva, sest armastus ei ole ühine asi.
Teised omakorda pöörduvad kunsti poole, teaduse poole. Mõned valivad sotsiaalse või poliitilise elu jne, jne.
Aga ka siin sõltub kõik siirusest ja kannatlikkusest, millega tuleb liikuda valitud teel. Sest ka siin tuleb ette raskusi ja takistusi, mis tuleb ületada. Nii et elus ei toimu midagi ilma jõupingutusteta ning võitluseta.
Ja kui te ei ole valmis jõupingutusteks ja võitluseks, siis on parem aktsepteerida asjaolu, et elu saab olema kehv ja ei paku rahuldust ning tuleb lihtsalt vaikselt selle faktiga leppida.
See on nendele, kes kurdavad.
(pikk vaikus)
Ja see on täiesti tõsi – tõsi igas etapis, kõigil tasanditel. Ükskõik millise taseme olete saavutanud, olgu isegi kõige kõrgema, kuid kui te keskendute sellele [kehas], siis olete kadunud! Ja kõik raskused saavad alguse, kas teate, sellestsamast keskendumisest, mis püüab pidurdada Valguse ja Jõu levikut – kõige joogalikuma keskendumisega.
Seega tundub ... kui keegi tahab kasutada oma isikupära, oma keha, et transformeerida tervikut – see tähendab, et kui soovite kasutada oma füüsilist kohalolekut, et mõjutada universaalset keha substantsi – ei tule sellele lõppu. Ei tule lõppu raskustele, ei tule lõppu lahingule ... LAHINGULE!
(vaikus)
Neid, kes püüavad elada vaimset elu, on alati võrreldud sõdalastega (sellel teemal on klassikalisi teoseid). Ja tõepoolest peab olema võitleja – “võitleja" on täpsem sõna kui "Sõdalane", kuna te ei sõdi kellegi ühe vastu: kõik sõdib teie vastu! Kõik ... (Ema teeb žeste, mis näitab, justkui langeks tema peale laviin) sellise julma vastasseisuga! ...”
Järgneb…
- Kommenteerimiseks logi sisse või registreeru