Ärka teekäija, ärka!
Minu ees tänaval kõndis inimene. No küll oli tal alles plastiline kõnnak ja ilusasti istuv elegantne ülikond. Tavaliselt kutsume selliseid õnneseenteks. Sellest inimesest õhkus enesekindlust, rahu ja veel midagi. Mis see võis olla? Midagi ammuununenut. Isegi kurgus läks kibedaks, mingi seletamatu nukrus valdas mind. Tahtsin selle inimese peatada, tahtsin võtta tema käe ja paluda õpetust kuidas peaks elama, kuidas olla samasugune kui tema!
Äkki see mees peatus ja vaatas minu poole. Meie pilgud kohtusid ning ta naeratas, mina aga tundsin ta ära…
Ja juba ta läkski, ühines sebiva inimvooluga, kuid jäi mulje, et ta jalutab vikerkaarel.
Püüdsin mõista, et mis oli temas sellist erilist ja äkki sain aru – ta teab!
See kohtumine toimus ammu, kuid muutis minu elu kardinaalselt. Vaatasin inimesi, vaatasin ennast ja sain aru, et me kõik uimerdame magavatena või poolunes mööda eluteed.
Uinudes kusagil 8-nda eluaasta piirimail vajume me üha sügavamale sellesse poolhüpnootilisse seisundisse mis sujuvalt olematuseks üle läheb. Töötame, puhkame, õgime, kannatame, veame endaga kaasa tervet hunnikut “allüürilisi”, läheme paksuks, võitleme ja samal ajal magame, magame…
Mõnikord harva tekib meil arusaamine, et midagi oleks nagu puudu, tahaks veel midagi, mingit täiuslikkust. Kuid need soovid katab kenasti meeldiv õhtusöök hea veiniga või reis eksootilisse riiki, aga mõnikord lihtsalt üks korralik skandaal sugulastega. Ja kõik läheb vana rada: televiisor, töö, raha, ämm, lapsed…
Nagu üleskeeratud masinad pidevas vaimses või füüsilises töös krigiseme, krägiseme, koliseme ja müriseme. Kui juhtume natuke rikki minema jookseme mehhaaniku – psühholoogi või tohtri juurde, teeme tehnilise ülevaatuse, määrime detaile ja logistame edasi.
Ümberringi aga keeb elu ja probleemid suruvad peale. Lapsed on muutunud sõnakuulmatuteks, narkomaania ja kuritegevus lokkavad, üha rohkem noori lahkub teadlikult elust, maailm on hädas kõikvõimalike nakkushaigustega mida ravida ei osata. Teadlased räägivad globaalsetest katastroofidest, astroloogid ning nõiad maailma lõpust ja hirmsast karmast.
Kuidas siis meie, magajad, kellega kõik asjad juhtuvad, saame kõiges selles säilitada külma pead ja verd. Samas aga oleme kindlad, et vormime oma elu ise. Milline enesekindlus ja –uhkus!
Ei saa magaja näha elu kogu tema ulatuses, kõigi tema põhjuste ja tagajärgedega, eesmärkide ning ülesannetega. Ja loomulikult ei saa ta oma elu ka juhtida.
Kuid teisest küljest on magada hea ja mugav, siis pole ju tarvis võtta endale vastutust enda ja oma lähedaste eest. Tunduvalt rahulikum on elada kui veeretada vastutus kellegi teise kaela ja mitte tunda ega teada midagi, eriti iseennast.
Kuid siiski kusagil sügavas liigutab ennast meie ammuunustatud olemus, raputab meid ja nõuab vabastamist, mõnel inimesel lausa nii kõvasti, et äratab tolle lõplikult. Ja kuigi tema väljaaitamine ei ole lihtsalt raske ülesanne, vaid lausa kangelaslik, algab pärast seda tõeline elu.
Maailm saab värvid ja helid, aga elu mõtte ja eesmärgi. Saavad selgeks tegevused, nende põhjused ja tagajärjed, hakkad nägema seda mida näha ei ole, kuulma mida kuulda ei saa. Keha muutub plastiliseks ja tervisest pakatavaks hing aga värskeks ning nooreks. Töö, perekonna ja suhete tähendus saab teise võrreldamatult sügavama mõtte, nagu vaataks sellele linnulennult. Sa nagu säraksid ja see sära leevendab psühhilisi ja füüsilisi hädasid mitte ainult sinul endal, vaid ka teistel.
Sa tead! Ja see on sinu kõige väärtuslikum aare!
Sa mõtled: “Issand jumal! Kui ometi kõik inimesed ärkaks ja saaks teadjaks! Kui lihtne, lõbus ja õnnerikas oleks siis meie elu!”
Kuid samas sa tead, et see pole võimalik ja seepärast püüad aidata kasvõi mõnd soovijat, tundes oma teo ees täit vastutust. Sa tead mida tähendab tunda vastutust enda ja eelkõige teiste eest, sa oled teel ja lähed kuni lõpuni. Ja sinu tee on ainus ja õige, kuna sul on õpetaja ja õpilane.
- Kommenteerimiseks logi sisse või registreeru