Broka
Natukene meist endist:
Galina Poperetskaja – Olen diplomeeritud defektoloog. Selle eriala valisin ma nähtavasti seepärast, et mind on alati huvitanud “normist kõrvalekalded”. Juba lapsepõlves arutlesin mis see “norm” on ja kes selle kindlaks määrab, samuti mis jääb sellest ”normist” väljaspoole. Oma 20 aastat olen ma töötanud meditsiiniasutustes kõneterapeudina ja seepärast tean päris hästi mis peitub mõistete taga – “erilised lapsed” ning “ebaadekvaadsed täiskasvanud”. Mõned aastad on tulnud töötada ka psühho-neuroloogiahaiglas. Suure huviga jälgisin skisofreenia, maniakaal-depressiivse psühoosi ning erinevate neurootiliste seisundite all kannatavaid haigeid. Märkasin, et kõik ei ole nii ühemõtteline ja lihtne kui õpetatakse, et traditsiooniline meditsiin, psühholoogia ning pedagoogika on liialt ühekülgsed teadused. Paljusid seisundeid nagu kokutamine, autism ja paanika ei osata aga üldse traditsiooniliselt seletada. Just tänu sellele hakkasin tegelema psühhokorrektsiooniga. Mõnedele küsimustele hakkasid tulema vastused. Nende tulemusel sündis Ivari Vee kaasautorluses “Psühhopuu” metoodika. Huvi inimese veelgi sügavama sisemise ruumi vastu viis meid St-Peterburi Enioloogia ja Sotsiaalsete Uuringute Instituudi poolt korraldatud energo-informaatika kursustele. Peale kursuse lõpu muutsime oma töö ja elu “horisontaalsuunalisest” “vertikaalsuunaliseks”. Me kolisime maale ning hakkasime uurima eelkõige oma paljukihilist sisemist struktuuri. Selle uurimise tulemuseks oli “Sügava Eneseadaptatsiooni” metoodika. “Metoodika” on tõsi küll väga suhteline mõiste, kuna puuduvad jäigad ettekirjutused. See on rohkem kui “oma kõrgema “Mina” individuaalne otsimine”. Ja meie asi ei ole õpetada vaid luua tolle protsessi jaoks soodsad tingimused. Teiste sõnadega teha otsijale ekskurss tema sisemaailma, kasutades neid radu, mida mööda me ise oleme juba käinud. Sügava Eneseadaptatsiooni kursused on läbinud juba rohkem kui 50 inimest. Igaühel olid omad motiivid, eesmärgid ja ülesanded, seepärast olid ka tulemused erinevad. Sellest on mõned ka raadios rääkinud. Meie jaoks on nad kõik armsad. Sellest ajast kui me oleme tegelenud eneseadaptatsiooniga on mul olnud vajadus üles kirjutada minu juurde tulnud mõtteid. Samuti on tekkinud soov mingite teiste ruumide värve ja vorme edasi anda. Tänu sellel sündis ajakiri “Vertikaal”. Viis numbrit on ilmunud vene, kaks eesti keeles, kuid kahjuks, tänu rahalistele raskustele, on ajakirja väljaandmine ajutiselt peatatud. Loodame, et mitte kauaks. Esialgu on see kõik mida enda kohta öelda saan...
Ivari Vee – Elus oma koha leidmine võttis mul hea viisteist aastat. Selle aja jooksulloksusin päris mitmesse suunda, ameteid pidasin, nagu öeldakse, seinast seina, abiellusin, lahutasin, jälle abiellusin ja jälle lahutasin. Tihti tegin inimestele haiget, mille eest neilt südamest andestust palun. Kuigi paljude ellu, loodan, et jätsin ka meeldivaid mälestusi. Üldiselt – tukkusin. Kõige muu hulgas õppisin eesti keelt ja kirjandust ning töötasin üle kümne aasta õpetajana. Kuna juhuse(!?) tahtel sattusin vene kooli võttis minu elu vene keelt kõnelevate inimestega seotud suuna. Kooli kõrvalt hakkasin täiskasvanutele eesti keelt õpetama ja puutusin väga tihedasti kokku probleemiga, mida võiks nimetada psühholoogiliseks võimetuseks eesti keeles suhelda, samuti paljude tuttavate ja ka lähedaste neurootiliste ja paaniliste seisunditega. Sealt sai alguse vajadus hakata tegelema psühhokorrektsiooniga. Täiendades end traditsioonilise psühholoogia vallas mõistsin, et kuskil on veel miski mis jääb materjaalse maailmavaate poolt märkamata, kuid ilma milleta probleemi olemuseni ei jõua. Sain aru, et see miski on peidetud kuskile inimese sügavustesse. Seoses sellega hakkasin ka ise tasapisi “ärkama”. Just siis viis saatus mind kokku Galina Poperetskajaga, kellega saigi loodud Integratsioonikeskus Broka. Edasi tuli St-Peterburg, kogemused energo-informaatikat vallas ja meie elu tegi täispöörde. Huvi elu vastu kandus väljast sisse ja tulid vastused küsimustele. Nii sündisid “Psühhopuu” ning “Sügava Eneseadaptatsiooni” meetodid. “Eneseadaptatsioon” on meile kõigile nii vajalik pilguheit iseenda sisse, uue jõu ning emotsionaalse tasakaalu leidmiseks. Piltlikult öeldes on see sama mis varases lapsepõlves lahutatud kaksikute kohtumine. Kursusi oleme läbi viinud paari aasta jooksul. Igaühel kes need kursused on lõpetanud olid oma tulemused, oma mälestused, oma süvenemise sügavus, oma muutused elus, meie mäletame neid kõiki südamesoojusega. Praeguseks oleme statsionaarse töö Tallinnas peatanud ja töötame Tallinna lähedal Kurgla külas.